RAAMATUBLOGI: Nordic noir’ austajale kohustuslik
Põhjamaine krimikirjandus tundub viimasel ajal olevat justkui hangunud, aga üksikuid pärleid juhtub uutel tegijatelt ikka sekka.
„Kastanimunamees” üllatas. Esimese hetkega tahtnuks öelda, et üllatas värskusega, aga kui järele mõelda, siis kõik, mida Søren Sveistrup oma esimeses krimkas kirjutab, on juba olnud. Küll aga paneb ta siit-sealt kogutud tükkidest kokku suurepärase pildi, kusjuures iga kild on viimistletud ja täpselt paigas. Tulemus on vana hea nordic noir a la Henning Mankell või Jø Nesbo.
Kõik armastavad Kurt Wallanderi ja Harri Holet vaatamata (või pigem tänu?) nende kaamoslikule ja autistlikule olekule. Mark Hess, kes jälitab kastanimunameest, on just säärane masendunud, läbipõlenud ja Europolist kinga saanud uurija. Oma teed käija, kehv suhtleja ja arvamuste suhtes ükskõikne tüüp, kelle ainus mõte on pääseda tagasi Euroopasse: „Ega ka Europolis piknik olnud, aga seal oli kõik parem kui siin.”. Kuid kõige muu kõrval on Hess järjekindel jahikoer – kui loom tuleb kätte saada, siis see tuleb kätte saada.
Tänapäevases krimkas, et säiliks võrdõiguslikkus, on meespolitseinikul vaja naispartnerit. Hess saabki ühe säärase, talle paraja ja väärilise... Naia Thulini eraelu on piisavalt sassis, ta on ambitsioonikas (paraku naine keset maskuliinset kollektiivi), kuid soovib tegeleda pigem küberkuritegudega, aga näe, elu ei hellita, tuleb koos selle läbipõrunud Hessiga asuda otsima kurjategijat, kes jätab jõhkralt tapetud naisterahvaste juurde kastanimunamehikesi.
Ühel hetkel paisub juhtum õhupallina nii suureks, et valgub üle ääre – kastanimunamehikestelt leitakse sotsiaalministri Rosa Hartungi aasta tagasi kadunud 12-aastase tütre sõrmejäljed. Taani hakkab kihama, Hartungi tütar on ju tapetud, kurjategijagi süüdi mõistetud ja vangis.
Nagu öeldud, on see kõik juba olnud – süžee, keerdkäigud, mõrvakohale jäetud kujud (meenutagem või Nesbo „Lumememme”), psühhopaadid, sadistid, ränga minevikukoormaga persoonid, kaamoslikud peategelased. pealkirigi (oli ka "Kriidiringimees")... Ka finaal poleks justkui uus. Aga ometi on „Kastanimunamees” väga hea lugemine ja nordic noir’ austajale kohustuslik.
Kui raamat läbi, tekkis kihk uurida, mis tüüp see Sveistrup on. Et kollanokk küll, aga kirjutab hästi. Ei ole ta nii kollanokk midagi, hoopis telesarjade stsenarist, tema „Nikolaj ja Julie” võitis isegi parima rahvusvahelise draamaseriaali Emmy.
