Ei mingit peenutsemist ega “eelmängu” - poliitikas räägitakse kohe asjast. Sina annad meile oma hääle, meie anname sulle seda või teist. Täiesti tavaline äritehing, “business as usual”. Ainult lepingu all olevat peenikest kirja meile lugeda ei anta - selle peame koduülesandena ise ära arvama ja aru saama, mis kaasavara valimislepingule lisandub.

Olen vahel mõelnud ka ajakirjanduse toimimise üle, mis selles kontekstis tundub mulle silmakirjalikuna. Tavaliselt ajakirjanikud ei anna poliitikutele armu, pigem vastupidi - unustavad ära, et ka poliitikud on inimesed ja suhtuvad neisse üleolevalt ja lugupidamatult, nagu seda korduvalt märkasin lõppeva aasta valimiseelsel ajal. Mis aga puudutab parteide poolt meediaettevõtetele makstud poliitreklaami summasid, siis selles osas on ajakirjanikel kollektiivselt suu vett täis. Ei ühtegi küsimust - tegemist on ju täiesti tavaline äritehinguga või ehk isegi suurepärase ärivõimalusega, mis avaneb vaid kaks korda nelja aasta jooksul. Jällegi business as usual.

Meil oleks ühiskonnana vaja otsustada, kes või mis juhib ja viib edasi meie ühiskonda - kas raha või ideed. Ideaalis peaks partei olema meeskond inimestest, kelle eesmärk on leida, toetada ja ellu viia ideid, mis teevad ühiskond paremaks, hoiavad seda arengus. Seega peaksid valimised olema kui ideede konkurss ja samas ka konkurss selles osas, et kes on võimeline looma kõige koostöövõimelisema meeskonna esindamaks rahva huve. See kõik on ilus idee, mida me oleme senini sinisilmselt ostnud.

Praktilisel tasandil määrab riigitüüri juurde pääsemise ära paljuski partei reklaamieelarve ja oskus tähelepanu kanaliseerida. Kui partei pildile ei pääse - skandaale ei korralda ja reklaami ei tee, nagu näiteks Vabaerakond, siis ta hääli ei saa. Mõni teine partei suutis aga väga edukalt oma skandaalimasina häältemagnetiks ümber konverteerida. Kui püüda leida valimistulemuste korrelatsiooni partei reklaamieelarvega, siis tõenäoliselt oleks see märkimisväärne, mis tähendab, et meie valimised on mõjutatud liiga palju rahast ja/või võimekusest skandaale korraldada.

Ülaltooduga seoses muutub oluliseks teemaks ka annetused parteidele, mida ei tehta ju heategevuslikel eesmärkidel - tasuta lõunaid pole olemas. Kas me ühiskonnana soovime selle eest maksta? Kas ehk ei peaks parteide rahastus tulema ainult riigieelarvest nii nagu kõik riigivalitsemisega seotud kulud, sest parteisüsteemi eesmärk ongi ju riigi juhtimine?

Tänane parteipõhine poliitiline süsteem ei ole ju ainuvõimalik demokraatliku ühiskonna juhtimisviis. See on lihtsalt ainuke, mida me hetkel teame ja kogenud oleme. Parteide rahastusel võiks olla ainult kaks allikat - riigieelarve ja liikmemaksud. Keelates valimisreklaami, tekiks parteidel ka legaalne “varjatud” tulu - reklaamikulude ärajäämine oleks suur lisasissetulek.

Kõrvalpõikena juhiksin tähelepanu USA valimiskampaaniate eripärale. Tänaseks on seal kujunenud olukord, kus valimiskampaanias osalemiseks on vaja sedavõrd suurt eelarvet, et see on saavutatav ainult enesemüümise hinnaga või siis, kui sa ise oled see, kes on tavaliselt “ostja” rollis. USAs on suurkorporatsioonid üle võtnud otsustamise selle üle, kes üldse saab valimistel kandideerida. Rahakraanide reguleerimisega on nüüd võimalik endale meelepärased kandidaadid välja valida ja neist sobivamad finaali viia, jättes rahvale mulje demokraatiast ja valimisvabadusest.

Tulles kommunistlikust või pehmelt öeldes sotsialistlikust ühiskonnast, on mõistetav, et peale seda kogemust oleme üsna kapitalismiusku, mis teeb meid pimedaks viimase ohtude ees. Kapitalism oma lõpule viidud vormis on sama totalitaarne kui kommunism. Vahe on ainult selles, et ühel juhul kontrollib kogu ühiskonda võimu omanik ehk riigiaparaat, teisel juhul raha omanik ehk suurettevõte.

Ma ei taha väita, et meie riik on täna otseses ohus kapitalismi ja raha võimu tõttu, kuid ühel hetkel on meil siiski vaja valida, millist ühiskonda ja poliitikat me soovime. Kas otsustamine riigi juhtimiseks pädevate isikute üle peaks toimuma ideede, visioonide ja koostöövalmiduse tasandil või loodame me sinisilmselt, et raha võim on altruistlik?

Millistest homsetest teemadest peaksime rääkima juba täna? Selles sarjas avaldame parimaid Eesti Päevalehe arvamuskonkursile saadetud kaastöid.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid