MIS SAAB HOMME? | Jaanus Kriisk: kes päästab ühe elu, see päästab kogu maailma
“Whoever saves one life saves the world entire.” See on 1993. aastal valminud filmi „Shindleri nimekiri“ päris lõpuosas kõlanud lause. Võimas film, mis puudutab iga inimest, kellel sees midagi südamesarnast tuksub. Ka filmi nimikangelane Oscar Shindler liigub läbi kogu loo sügava sisemise avastuse poole. Esialgne suur unistus kasutada oma ettevõtjaannet ja puhkenud sõda iga hinna eest kohvritäite kaupa raha teenimiseks, saavutab mingil hetkel eesmärgi ja samas muutuvad need kohvritäied raha mõttetuteks paberilehtedeks, kui ta järsku märkab, et on midagi tähtsamat kui rikkus.
Need on inimelud, mida ta sinnani kasutas vaid oma isikliku jõukuse tagamiseks. Ümbersünd. Ja uus eesmärk - nende kohvritäite abil hakkas ta päästma inimesi, kindlalt ja vankumatult liikus ta läbi elajaliku maailmapildi, mille sõda oli loonud. Ja kõige lõpuks sai ta oma päästetud inimestelt kingituseks sõrmuse, mille siseküljele oli graveeritud „ Kes päästab ühe elu, päästab kogu maailma!“
Väga võimas ja sügav lugu kogu oma mustvalges julmuses, kus vaid kaks korda vilksatab üks punase mantliga väike tüdruk. Väga julmalt vilksatab.
Ajast aega on leidunud inimesi, kes on aidanud ja andnud inimestele lootust, päästnud neid nii otseselt kui kaudselt. Ka täna, kui maailm on vastuoludest ja pingetest rebenemas, on meie kõigi ees ka tegelikult küsimus – mis saab homme?
Milline see homne välja peab nägema, sinu jaoks, tema jaoks, nende jaoks seal ja minu jaoks siin?
Milline ja milleks peab olema valmis sinu vaim ning milline ja milleks valmis olema sinu keha?
On meil selleks kelleltki lähiajaloost õppida? Kas meil on olnud ka päästjaid? Natuke mõtiskledes tuleb esimesena meelde Gustav Ernesaks. Nelikümmend aastat otsides võimalusi oma rahva hinge ja vaimu ülevalhoidmiseks tegi ta asju, mis täna näivad uskumatuna. Oskus saada läbi tollase väärastunud riigikorra juhtidega ja samas hoida meie kõigi hinges midagi puhast ja kaunist ning lootustandvat, et kunagi saabuvad ka paremad ajad. Ja ta päästis sõna otseses mõttes rahvusliku ühisosa ja rahvusliku olemise.
Teisena natuke teisest valdkonnast, aga sama kõva mees – Fred Kudu. Eeskujuks noorte kasvatamisel nõukogude aegse imepedagoogi Makareko mõtted, tegi ta omalt poolt kõik, et noored mehed, ka raske lapsepõlvega ja raske iseloomuga, valiksid spordimehetee, meheks kasvamise ja karastumise tee. Sõjajärgselt päästis ta oma julge tegutsemisega vanglamüüride vahelt legendaarse kümnevõistelja Heino Lipu, hiljem paljudest sekeldustest kümnevõistluse olümpiahõbeda Rein Auna ja nii edasi, kogu aeg hoidis, toetas, päästis. Avas uksi ja võimalusi paljudele.
Niisuguste päästmiste ja võimaluste avanemistega oleme jõudnud olla juba hea mitukümmend aastat vabad ja iseotsustajad. Jah, riik oleme nüüd meie ise.
Mida me sellega nüüd peale hakkame, kui piiranguid enam pole? Nende piirangute puudumine muudabki olukorra ohtlikuks meie endi jaoks. Kõik on lubatud ja samas pole enam erilisi reegleid. Nüüd peab igaüks ise arendama nii oma vaimu kui ka keha, leidma tasakaalupunkti nende vahel ja läbi nende kahe tasakaalu peab tulema ka rahulolu ja elurõõm.
Elurõõm. Rõõm elust enesest. Mitte hommikust õhtuni pealiskaudsest teiste jaoks tõestamise nimel tormamisest, vaid elamisest. Seda ei saa õpetada, käskida ega sundida, see peab tulema teadliku otsuse ja arusaamise tulemusena.
Ja järsku olemegi Oscar Shindleriga samas olukorras, kus märkame, et paljud eesmärgid millede poole püüdlesime, on muutunud sisutühjadeks ja mõttetuteks. Kuid kas me märkame seda kahekümne või seitsmekümne aastaselt, selles on valus reaalsusest tulenev küsimus.
Ja mida varem, seda parem, sest muidu on liiga hilja või nagu tabavalt on öelnud 19. sajandi saksa filosoof Arthur Schopenhauer “Inimene teeb kõike vastupidi. Kiirustab täiskasvanuks saamisega, siis õhkab lapsepõlve järele. Raiskab tervist raha saamiseks ja kulutab siis raha tervise saamiseks. Ta mõtleb kannatamatult tulevikust ja põlgab ära oleviku, mistõttu pole tal ei olevikku ega tulevikku. Ta elab nii, nagu ei sureks kunagi ja sureb nii, nagu kunagi poleks elanud!“
Seda kõike võib ka lihtsamalt ja lühemalt öelda, võttes appi kuulsa sportlase ja elupõletaja Matti Nykäneni elufilosoofia: „Elamä on laiffi!“.
Seega võib kokkuvõtvalt öelda, et küsimusele – mis saab homme? - saame me kõik väga lihtsalt ise vastata. Nii, nagu otsustame, nii ka on! Lihtne, selge ja teatud mõttes julmalt aus. Suur maailm kihutab meeletu hooga, me veel ei tea kuhu, aga sinu enda maailm kihutab sinna, kuhu sina teda suunata tahad. Seega kui tahad olla rumal, pealiskaudne, laisk ja saamatu ning nõrk, siis ole. Tahad olla virk, viisakas, pühendunud ja tugev ning tark, siis palun, sinu õigus. Homne on tänaste valikute tulemus. Ja läbi nende teadlike valikute me määrame, kas oleme nii võimekad, et saame endaga ise hakkama ja jõudu jääb ka üle teisi aidata, või jagub täpselt niipalju, et saame vaid enda elukorralduse toimivana hoida. Või tunnistame ausalt, et natuke ikka siin-seal oleks abi vaja. Sinu tänane teadlik olevik - see ongi homme!
Millistest homsetest teemadest peaksime rääkima juba täna? Selles sarjas avaldame parimaid Eesti Päevalehe arvamuskonkursile saadetud kaastöid.
