MIS SAAB HOMME? | Mare Rossmann: nutihulluse ajastul jäägu alles ka õpetaja autoriteet
Alanud õppeaasta eel ütles haridus- ja teadusminister Mailis Reps, et käesolev õppeaasta tuleb digimöllu, keelte õppimise ja koolirahu aasta. Janek Mäggi soovitus oli, et nautige internetti, mängige seal nii kaua, kui jõuate. Teie vanemad elavad maailmas, mida enam ei ole.
Riigikogu esimees Henn Põlluaas ütles, et vähem mobiili, rohkem looduses viibimist ja raamatute lugemist. Seda viimast on nimetatud soovituseks eelmisest sajandist.
Mina olen sama meelt kirjanik Jüri Kolgiga, kes ütles, et lugemine on vajalik ja kasulik ka siis, kui lugeja sellest ise aru ei saa. Kõik need soovitused tasakaalustavad üksteist. Elu on seatud nii, et kõik asjad, mida sa teed liiga palju, tekitavad sõltuvust ega tule kasuks.
Nutimöllu meil tagant tõugata pole tarvis. See toimub niigi igal pool. Nii kodus päeval kui öösel, kõnni- ja sõiduteedel, kõikvõimalikel kokkusaamistel. Ja nüüd siis ka koolis. Aga ohumärgid on juba õhus.
Nutisõltlastest lapsed ründavad vanemaid. Neis riikides, kuhu digihullus jõudis varem, pandi juba paarkümmend aastat tagasi tähele, et on suur hulk inimesi, kes oskavad küll lugeda, aga ei saa loetust aru. Ka meile on see kohale jõudnud.
Koolihariduse ajaloos on ikka otsitud alternatiive õpetaja autoriteedil põhinevale traditsioonilisele koolile ja klassikallisele õpetamismetoodikale. 100 aastat vana on käsitlus, mida esindab Waldorf-kool ning mis väärtustab vaimset lähenemist ja sobib hästi tundlikule natuurile.
Möödunud sajandi 70-ndatel tuli kooli nn „lipetski meetod“, mis pidi hoobilt kõk lapsed targaks tegema. Tänapäeval ei mäleta seda enam keegi. Klassikaline õppemeetod on jäänud ja ennast tõestanud. Nii, nagu klassikaline muusika ja kunst on aluseks tänapäeva moodsale käsitlusele, nii on ka klassikaline õppemetoodika aluseks uutele õppimismeetoditele.
On raske uskuda, et õpetaja saaks olla edukas digiõppes, kui ta ei valda klassikalist õppimismetoodikat. Loomulikult peab ka klassikaline õpetamine muutuma ja ajaga kaasas käima. Meie tarkus on selles, kuidas sulandada digiõppe elemendid klassikalisse õppesse. Internet on meie elus seni, kuni on elekter. Kas see ka 50 aasta pärast veel olemas on, ei tea keegi. Küllap leiutatakse siis midagi uut ja kool peab sellega kohanema.
Tänapäeval võib asuda koolis õpetajana tööle juba enne, kui oled ülikoolis õpetajaametit õppima asunud. Tulenevalt sellest on tehtud ettepanekuid, et õpetajaks õppimise aeg ülikoolides võiks olla lühem. Edgar Savisaar ütles kunagi, et tema tegi Boroditšist poliitiku kuue kuuga. Head õpetajat nii kiiresti valmis ei tee. Enne, kui kogu õppeprotsess digistada, tuleb õpilasi õpetada. Tunniplaani tuleb lisada eraldi tunnina korralik IT-õpetus, sest meie noorte teadmised programmeerimisest ja tarkvara arendusest on väga kesised. Aga ilma oskusteta tehnoloogia abil uusi lahendusi luua ei ole lootustki tulevikus tasuvat tööd leida.
Viimasel ajal räägitakse meil palju koduvägivallast, aga see, et suur osa õpetajatest peab taluma õpilastepoolset kübersolvamist, ei paista kedagi huvitavat. Tekkinud olukorras on meil kaks valikut. Kas muuta kooliharidus vabatahtlikuks ja anda õpetajale õigus õpetada ainult neid õpilasi, kes seda soovivad, või siis taastada õpetaja autoriteet koolis. Esimesel juhul ootab meid tume tulevik, teisel juhul peame varuma kannatust, sest üleöö ei juhtu midagi.
Meie tulevik peaks olema tehnoloogia oskuslikus kasutamises, mitte olemasoleva lõhkumises.
Millistest homsetest teemadest peaksime rääkima juba täna? Selles sarjas avaldame parimaid Eesti Päevalehe arvamuskonkursile saadetud kaastöid.
