Praktikuna väidan, et umbes 70% kooli tegevusest moodustab õppetöö. Lugupeetud filosoof härra Ülo Vooglaid on väitnud, et targaks teeb mõtlemine, mitte õppimine. Julgeksin siiski teda veidi täiendada - õppimine peab treenima iga õpilase aju mõtlemisvõimelisemaks ja õpetama mõtlema. Arvestades tänapäeva info kättesaadavust, peaks õpilane vähemalt osadele testküsimustele vastamiseks otsima vajalikku infot. Saadud info abil peab ta mõtteprotsessi tulemina leidma õiged vastused, millega kaasneb ka teadmiste omandamine. 30% kooli tegevusest peaksid kujundama positiivseid iseloomuomadusi ja propageerima terveid eluviise. Pean oluliseks tulemuslikkuse printsiibile rajatud huvitegevust, isiklikku eeskuju ja klassijuhataja tööd. Kahjuks on koolidel liiga vähe ressursse nende printsiipide efektiivseks rakendamiseks, aga isegi osaline rakendamine annab märkimisväärseid tulemusi.
Iga institutsioon peab omama vajalikke ressursse ülesannete täitmiseks. Selles valdkonnas on haridussüsteemis palju probleeme. Ajaloo kõigis olulistes protsessides on määravaks teguriks olnud inimene. Haridusvaldkonnas on selleks teguriks õpetaja. Kahjuks on õpetaja elukutse meie riigis ebapopulaarne. Seda väidet on kinnitanud ka haridusminister Mailis Reps. Aga kas mitte vastav ministeerium ei peaks siin tulemusliku lahenduse leidma? Igal olukorral on põhjus ja lahenduste leidmiseks tuleb alustada põhjuste likvideerimisega.
Liigne koormus ja lödipükslus
Toon esile õpetajaameti ebapopulaarsuse mõned põhjused:
1)kontakttundide arv täiskoormuse saamiseks,
2) konkurentsivõimetu palk,
3) seadusandluse abil „lödipüksluse" kasvatamine (Peep Pahvi artikkel Eesti Päevalehes)
Küsige endalt, kas te õpiksite ametit, kus maatingimustes tuleks täiskoormuse saamiseks 3-4 kooli vahet sõita. Ja kui õpiksitegi, siis kas läheksite sellele tööle. Mina küll ei läheks.
Mõtiskleme eeskätt maapiirkondade koolide teemal, sest linnades on veidi teine olukord.
Alustagem koolivõrgu korrastamisest. Kogukonna soov on, et kool oleks võimalikult kodu lähedal. Selleks kooliks saab olla algkool või kuueklassiline kool, kuna algklasside õpetaja ja klassiõpetaja on ettevalmistatud sisuliselt kõikide tundide andmiseks. Seega võiks nendel olla koormus tagatud. Kolmas koolitüüp oleks täisgümnaasium 1.-12.klassiga, tagamaks õpetajatele võimalikult normilähedane koormus.
Takistuseks võib olla kitsa erialaga õpetaja soov mitte ääremaale minna. Rakendada saab lepingulist printsiipi või soodustusi. Koormuseprobleemi lahenduseks pakun välja liiterialadega õpetajate ettevalmistamise. Minul on näiteks kolm eriala ja kuigi ma olin õpetaja 1aasta ja 2 kuud, ei olnud koormusega probleeme. Lisaks õpetati omaaegses TPedIs piisavalt põhjalikult lisaks minu põhierialale ka füüsikat, matemaatikat ja ajalugu.
Oluline juhioskus
Teine põhjus on palk. Väidan, et tippjuhiks ei tohiks saada isik, kellel puuduvad või on puudulikud tippjuhile vajalikud omadused. Antud juhul analüüsioskus. Omal ajal leidis haridusminister Tõnis Lukas, et Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumis on kõrged riigieksamite tulemused seepärast, et kool on ainult gümnaasiumiklassidega. Ma sooviks hr Lukase käest küsida, kuidas põhikooliklassid takistavad gümnaasiumiklasside õpilastel õppimist. Pigem on koolides, kus pööratakse isiksuse kujundamisele tähelepanu, gümnaasiumiõpilaste mõju noorematele õppuritele üpris positiivne.
Miks siiski nimetatud kooli riigieksamid on kõrgel tasemel? Kunagi väitis üks Tartu õpetaja, et oli aasta, kus põhikooli lõpetaja ei pääsenud keskmise hindega 4,6 selle kooli kümnendasse klassi. Ma ei tea, kas see oli sellel aastal tava- või üksikjuhtum. Hr Lukas, kas kõrgete tulemuste põhjuseks ei ole mitte see, et antud gümnaasium võtab kooli konkursi korras Tartu linna õpivõimekamad õpilased.
Newtongi poleks hakkama saanud
Ma ei poolda ka konkursside korraldamist gümnaasiumiklassidesse. Räägitakse, et isegi Newton oli raskustes üldhariduse omandamisega. Kui see on tõsi, siis arvan, et me kaotame palju ajupotentsiaali. Pealegi peaks hariduse võimaldamine kuuluma inimõiguste valdkonda. Muide alati ei tähenda hea mälu ka head mõtlemisvõimet. Näide praktikast - mulle on kolme õpilase kohta öeldud, et ma ei oleks pidanud neid gümnaasiumiastmesse vastu võtma. Üks neist omandas hiljem kõrghariduse, teine isegi kaks kõrgharidust, kolmanda kohta mul kahjuks puudub info. Minu arvates võiks ministeerium moodustada kümmekonnast direktorist nõukoja, leidmaks praktikute abil haridusprobleemidele optimaalseid lahendusi.
Ma imestan, et ükski minister ei ole analüüsinud tekkinud olukorda, vaid on hakanud Lukase ideed ainult gümnaasiume ehitada rakendama. Meie riik ei ole nii rikas, et lahendada õpetajate palga küsimus ja ehitada uusi gümnaasiumihooneid. Me seisame paratamatult valiku ees - kumb on vajalikum, kas peksta märkimisväärselt palju miljoneid moodsatesse hoonetesse või tagada õpetajate kaader. Kui me ei langeta otsust õpetajate kasuks, siis küsin, mis saab kümmekonna aasta pärast, kui väga suur hulk õpetajaid läheb pensionile. Rahva seas on levinud väljend, et õpetaja töötab kuni surmani ja kui vaja siis kauemgi. Paraku praktikas see mõte ei rakendu. Leian, et palgaküsimuse saab lahendada järjekordse lolluse - gümnaasiumkombinaatide lõpetamisega ja raha suunamisega palgafondi.
Ei saa olla meie keskel
Kolmandana toon välja vajaduse korrastada erikoolide süsteem. Ma olen lausa hämmingus, mis tänapäeva koolides toimub. Eesti Ekspressis avaldati artikkel ühest Pärnu koolist, kus õpilane vigastas õpetajat, rääkimata kaasõpilaste peksmisest. Aga meie oleme erikoolide vastu! Taoline olukord ei ole ainult ühes koolis. Kannatab tegelikult laiem õpilaskond, sest millisest noore põlvkonna ettevalmistamisest järgmiseks eluetapiks me rääkida saame, kui me ei suuda koolides tagada normaalset töökeskkonda.
Kõigepealt tuleb põhjalikult analüüsida tekkinud olukorra põhjuseid, kuid analüüs ei mahu ühe artikli raamidesse. Ma olen õpilastega töötanud ca 50 aastat. Selle aja jooksul tuli mul lahutada üks algklasside poiste kaklus ja võib-olla paarkümmend korda arutada õpilastega käitumisprobleeme. Ma ei usu, et minu kool oli erand.
Aitama ravida
Erikool peaks täitma ka õpilase ravifunktsioone, mitte olema karistusasutus. Kui üks välisriik leidis, et erikoolid tuleb taastada, sai see idee ühe meie riigi autori poolt terava kriitika osaliseks. Soovitan autoril minna tundi, kus klassis on mõned nn erivajadustega õpilased. Kui õpilane sõimab teid ebatsensuursete sõnadega, sülitab teie peale, lubab koolihoone süüdata ja teid tappa, siis küsiksin, kuidas teil on võimalik õppeprotsessi juhtida ja milliseks muutub teie autoriteet tavaõpilaste silmis, sest sisuliselt ei ole teil vahendeid taoliste õpilaste korrale kutsumiseks. Tõsi, te võite sellise lapse 10 päevaks koolist eemaldada, kuid kas see ei ole pigem õpilasele preemiaks, sest vaevalt ta eriti koolis käia tahab. Minu arvates on sellised õpilased, kelle jaoks on vaja eriõppeasutust, tõsiselt haiged, kus on tagatud neile ka psühholoogiline või meditsiiniline abi. Me kaitseme erivajadustega lapse õigusi tavakoolis, kuid kannatajaks on tegelikult tavavajadustega õpilased.
Lödine õpe
„Lödipükslust" aitab süvendada eksamite kaotamine, gümnaasiumi 100-punktiliste riigieksamite sooritatuks lugemist 1 punkti saamisel, kehalise kasvatuse kaotamist ühes erakoolis - õpilane pidavat saama füüsilise koormuse ka siis, kui ta joostes tahvli ette vastama läheb. Huvitav, kas ta peab jooksma mitu tiiru ümber koolimaja ja siis vastama hakkama? Reguleerimist vajab ka õpetaja ja õpilase vaheline suhtlemine jmt.
Kas omal ajal olid koolid lausa paradiisiaiad? Ei olnud. Ka siis esines koolikiusamist ja käitumisprobleeme, kuid mitte nii massiliselt ning räigelt. Ja reeglina, kui need probleemid jõudsid kooli juhtkonnani, siis need ka lahendati. Karistamine ja noomimine on ebaefektiivne abinõu pahura õpilase mõjutamiseks. Mäletan juhtumit, kus pahurale poisile leiti huvitegevus, milles ta pälvis maakonna tasandil tunnustuse. Tema käitumine muutus kiiresti positiivseks ja temast kasvas tubli mees.
Kui minu mõtted õpetajaameti valukohtadest ei ole vastuvõetavad, siis võiks uurida riike, kus õpetaja amet on populaarne. Ma käisin ühes Rootsi põhikoolis, kus paarikümne õpilasega klassis oli korraga 3 õpetajat. Tegemist ei olnud erikooliga ega ilmselt ka mõnede erivajadustega õpilastega, sest 2 õpetajat käis klassis ringi ja vaatas, kuidas õpilased tulid toime testiküsimustele vastamisega. Vajadusel abistasid nad mõnda õpilast. Klassis oli väga töine meeleolu.
Ühes Norra põhikoolis oli nais- ja meesõpetajaid vanuses 25-40-aastat enam vähem võrdselt ja õpetajakohtadele tihe konkurents. Tõsi, ka palk oli kordades kõrgem kui meil. Minule teadaoleva info põhjal testitakse Lõuna-Koreas esmalt õpetajaks sobivust ja alles siis pääseb soovija kõrgkooli sisseastumiseksamitele. Õpetaja palk on aga 2,7 keskmist palka. Ma järeldan, et neis riikides on õpetajaamet populaarne, aga arvan, et ainult palk seal populaarsuse määrajaks ei ole.
Eestlased, sõjakas rahvas
Lõpetuseks mõned mõttekillud. Ma pean eestlasi väga sõjakaks rahvaks. Meenutame meie suurt naaberrahvast, kelle kohta nende omas keeles kirjutatud laulusalm näitab, et peaasi on sõdida, ükskõik kelle või mille vastu. Nii sõdime ka meie valitsuse vastu, Kadri Simsoni vastu, tööstuse rajamise vastu (tselluloositehase, kanala jmt), maavarade kasutuselevõtu vastu, kaitseme metsakahjureid (protestime kahjustatud puude mahavõtmise vastu) jne.
Muide, üks Kanada teadlane on väitnud, et Eestis on piisavalt maavarasid ja nendest kas või mõnede kaevandamine ning lõpp-produktide tootmine tõstaks järsult meie elatustaset ja lahendaks ka kaevurite tööhõive küsimuse.
See sõjakus ja tühi siblimine kahjustab meie riigi mainet ja takistab arengut. Ükski massiüritus või allkirjade kogumine ei toimu spontaanselt. Reeglina on organisaatoriks propagandist, kes tegutseb kellegi huvides. Kahjuks oleme liiga kergesti propagandast mõjutatavad. Minule jääb mulje, et meie riigi kriitikute eesmärk ei ole riigi arendamine, vaid valitsuse edukas olemise takistamine. Valitsuse edukuse korral ei pääseks ju opositsioon võimule. Olen valmis hääletama opositsiooni poolt juhul, kui nad põhjendatult selgitaksid, kuidas nad juhiksid riiki paremini. Momendil väidetakse, et kõik on ainult halb. Heitkem pilk ajalukku. Viha ei arenda inimkonda, vaid võib viia katastroofideni. Lugupeetud kaasmaalased, soovitan jälgida hr. Vooglaiu mõttetera - targaks teeb mõtlemine. Mõelgem ja küllap siis sünnivad ka positiivsed otsused.
