MIS SAAB HOMME? | Peeter Kungla: internetihiiud neelavad eesti keele
Minu "lüüsiravimiks" sai maal vanavanemate tellitav Sõnumileht (olgu muld talle kerge), mille tagumistelt lehtedelt uurisin suviti koomikseid ja malemõistatusi. Neil käis Järva Teataja ja Maaleht samuti, aga nood käisid harva ja tundusid igavad, ilmselt koomiksite puudumise pärast. Linnas oli meil ka Postimees ja Eesti Ekspress ja ühel hetkel hakkas mu lapsearu tundma huvi, et mis neis lehtedes ka veel siis on. Ja nii hakkasingi aegamööda ajalehtede lehti aina rohkem ja rohkem pöörama, liikudes tagaküljelt aina kaugemale ettepoole, koomiksitest kultuuri- ja spordikülgedeni ja sealt edasi kuni päevauudiste ja esiküljeni - sedamööda, nagu arusaadavate teemade ring kasvas.
Ma usun, et kuskil 16-aastasena olin oma arengukõveral sealmaal, et lugesin lehe otsast otsani läbi. Tänaseks on harva, kui paberleht üldse enam kätte satub, aga kui satub, siis koomikseid enam lugeda ei viitsi, sport jätab ka üsna külmaks, ühesõnaga loen ainult uudiseid ja arvamusi. Aga inimene on harjumuste ori ja loen ikka tagantpoolt ettepoole.
20 aasta jooksul on neis seitungeis kirjutatud palju ja erinevat, aga üks, mis mul kõigest sellest lugemisest meeles, on see, et mind on pidevalt ja enne, kui ma üldse arugi sain, mida see tähendab, ähvardatud nafta peatse lõppemise, Edgar Savisaare ja Vladimir Putiniga. Seda, muide, kinnitab ka hiljuti Delfi avaldatud edetabel enim käsitletud teemadest.
Ent aeg on andnud ka arutust ja nüüdseks on selgunud, et naftat on hoopis liiga palju, Savisaar on poliitikast eemal ja Putin - no Putin on ikka Putin.
Kui on üldse võimalik rääkida millestki sellisest nagu ühe rahva kollektiivne teadvus, siis meie omas on kindlasti olemas hirm rahvana püsima jäämise osas ja ilmselt ei pea kellelegi meist pikemalt selgitama, miks Vladimir Vladimirovitš ja tema Venemaa on olnud neil aastail selle hirmu kehastuseks. Üks peamisi selle eksistentsiaalse hirmu väljundeid on ilmselt olnud Eesti keelepoliitika ja suhtumine eesti keelde. Ja kui seda suhtumist ja poliitikat peaks ühe sõnaga iseloomustama, siis ütleks: protektsionistlik. Oleme küll valmis muukeelsetele looma eraldi infovälju ja -kanaleid, koole, isegi kultuuriasutusi, aga meie omasid valvavad karm keeleseadus ja -normid ning läbi tõlke me neid üldiselt ei ava, isegi siis, kui nii oleks odavam. Olen täheldanud, et ka suheldes nendega, kelle emakeel pole meie oma, liigume pigem ise võõrkeelele kui laseme teisel meie keelt purssida.
Hirm muutub
Aeg on siiski teinud oma töö, asjad on muutunud ja ühe eelmisel aastal läbi viidud Postimehe küsitluse andmetel kardab Venemaad vaid 4% Eesti elanikest. Vahest võib ka Vladimir Vladimirovitš nüüd kergemalt hingata ja Eesti välisvaenlaste nimekirjas teiselt kohalt mõne pügala allapoole tõsta.
Ja vahepeal on talle seltsi tulnud teisigi globaalse ohu ja maailmarevolutsiooni hirmu agente: parempopulistid, kliimamuutused, tehisintellekt, isesõitvad autod, realpolitik, Hiina, USA, NSA, uus finantskriis, globalism, miljardiliste maailmakäivetega idufirmad, pehmod, Rail Baltic, Brexit, GMO-d ja kes või mis veel kõik.
Niisiis, kuigi inimese mälu on üks kapriisne asi, on tunnetus selline, et maailm on päris järsku muutunud oluliselt keerulisemaks kohaks. Pole enam nii must ja valge, ida ja lääs. Nüüd oleks justkui mitu läänt, ida tagant kumab veel kaugem ida. Lisaks saab järjest selgemaks, et läänest ei tule ainult head ja hinges süveneb kahtlus, et äkki pole ka idas kõik ainult halb.
Kuid sellest hoolimata ei ole vana hirm kuhugi kadunud ja nüüd kehastavad seda lääne meedia, võõrtööjõud, välisüliõpilased ja teised uusimmigrandid. Nendega koos oleme kõik sama lõhkise küna ees.
Tõesti raske keel
Esiteks on muidugi meie keeleline isolatsionism mingis osas paratamatu: meie ajalooline kogemus on selline nagu ta on ja eesti keel ongi raske. Väga raske isegi. Mulle on välismaalased, kes seda õpivad, öelnud, et see on neile nagu jaapani keel, sarnasused mingi neile tuttava keelega on peaaegu olematud (sealjuures on tegu haritud inimestega, kellel mitu võõrkeelt juba selged). Isegi eestlastele on ta raske. Kui peaks igapäevaelus panema hindeid samadel alustel nagu meid keskkoolis eesti keele tundides hinnatakse, jaotuksid hinded ühest viieni ilmselt Gaussi kõvera kujuliselt. Kardetavasti leiab ka siit artiklist mõne vea.
Selge ka see, et me ei jõua kõike väljast sisse tulevat piisavalt kiiresti ära "seedida". Eksistentsiaalne äng on kerge tekkima: meid on nii vähe, kõike muud on nii palju ja vajub vägisi peale. Reaktsioonina hakkamegi oma kantsi tarastama, kuid terve mõistus ütleb, et ka väikese planeet Eesti ehitamine on ette kaotatud lahing.
Võiks öelda, et meil käib lingvistiline olelusvõitlus. Kui eesti keelel on meie jaoks mingit väärtust ka homme, siis jääb ta kestma. Kui ta jääb aga ahelaks kaela, siis läheb paratamatult kõige kaduva teed. Sellised võitlused on muidugi pikad ja kestavad üle paljude põlvkondade ning selle tõttu kulgevad ka üsna omasoodu, kuid öeldakse, et jumal aitab neid, kes end ka ise aitavad. Võib-olla oleks siis tark juba täna mõelda, kuidas meie keel homme ei tunduks meile ega neile nii habras.
Kes manitseks gigante?
Üks võtmetähtsusega küsimus on kindlasti see, et kuidas teha nii, et maailma tehnoloogiagigandid kellest me kõik paljuski sõltume, ei unustaks ära, et olemas on ka eesti keel. Minul sellele küsimusele tegelikult ühtegi head vastust ei ole, aga miks mitte järgmistel valimistel näiteks seda õhku visata.
Võib ka mõelda sellele, kuidas meie emakeelt maailmale rohkem avada. Kas parem on "volt ja bolt" või Maxima kassiir panna keeleeksamit tegema või leppida kokku, et kultuuri püsimajäämise oht pole seal ja töö kägus õpib ta selle keele vajalikul tasemel niikuinii ära, liiatigi, et maksuraha kultuurivaldkonda nagunii aitab polsterdada ja majandusele oleks väga hea, kui siin rohkem inimesi oleks? Lõpuks on maailmas ka riike, kus põlisrahvas ja tema keel õitseb vähemusena.
Tasub ehk mõne maksumaksja ostetud festivali raha eest tellida hoopis tekstitõlget või toota audioraamatuid?
Võib-olla tasuks eraldi toimetuste asemel sisu hoopis vene ja inglise keeltesse tõlkida? Ehk oleks keeleõppe ja ühtse inforuumi seisukohast parem, kui ETV+ asemel oleksid ETV-l venekeelsed subtiitrid/dubleering? Miks mitte ka ingliskeelsed? Ja ei tohi unustada ära ka eestikeelset sisu tootvat erameediat. Me oleme tegelikult kõik sellest sõltuvuses ja on meie huvides, et siin tekiks töötav ärimudel.
Kas suudate ette kujutada, milline oleks olnud teie ja eesti elu viimased 20 aastat, kui poleks lugeda ja vaadata olnud eestikeelset erameediat? Mina vist küll ei suuda. Kuigi, oleks väga huvitav sotsiaalne eksperiment, kui kasvõi paar nädalatki nii saaks proovida. Ja viskan lõpuks õhku veel ühe ketserliku eksperimendi: kui hoolimata kliimaprotestijatest paneks kinni kogu internetimeedia ja jätaks ainult trükiajakirjanduse?
