06.01.2020, 00:05
Kuidas kirjandusliku ämbriga lagipähe lajatada
Urmas Vadi „Elu mõttetusest” on nagu depressioonis oleva rahutu inimese kirjutatud raputav hullus. Või siis iroonilise eluvaatleja mõttemärkmed.
![Vadi pakub meile vahepääl narratiivi, tema hüplevad-põrklevad miniatuurid on küll sõltumatud. Sääl on abielu ja lagunemise lood, üksteise piilumine, katked sellest.](https://images.delfi.ee/media-api-image-cropper/v1/3158e730-bc69-11eb-b9c6-8b0fc13b1865.jpg?noup&w=1200&h=711&fx=0.5&fy=0.5&ch=0.8435&cw=1&cx=0&cy=0.079&r=16:9)
Vadi pakub meile vahepääl narratiivi, tema hüplevad-põrklevad miniatuurid on küll sõltumatud. Sääl on abielu ja lagunemise lood, üksteise piilumine, katked sellest.
FOTO:
Mingis mõttes on see Vadi esimene luulekogu, debüüt poeedina, sellepärast ka habras ja katkendlik. Mõtlesin korra, et olen hull, aga vist ikka ei ole, sest vähemasti lk 48, 71, 84, 94 ja võib-olla kuskil veel kordub fraas „Kogu aeg tuleb nutt peale”. See on mulle väga tuttav tunne. Võib-olla on seda siin raamatus veel – ma ei tea, ma pole enam milleski kindel.
Oled juba tellija?