RAAMATUBLOGI: Hüperrealistlik pilt kaasaja ühiskonna ja ajastu värdjalikkusest
Jean-Cheristophe Grange viib seekord lugeja maailma, kuhu enamus piiludagi ei julge, aga ometi on see maailm olemas, ehkki parem, kui ei oleks.
Prantslased on krimi- ja actionromaanides (Grange teosed on kuskil vahepeal) kas leebed või äärmiselt tumedad, õigemini süsimustad. Kui mõnes ülikoolis oleks krimikirjanduse õppetool, peaks „Surnute maa” olema näide super-noir’ hard-boiled (maakeeli kõva käe) romaanist. Nagu ikka, Grange peategelased politseinikud – „Purpurjõgede” Pierre Niemans, „Reisija” Anaïs Chatelet kui nüüd ka Stephane Corso – on tüübid, kes vahendeid ei vali ega põe vägivalla pärast teragi, sest: „Meiesugused saavadki kurjategijad kätte.”
Ent see on vaid osa tumedusest. Kui lugeda Prantsusmaal ilmunud arvustusi, siis pakub „Surnute maa” kaasaegse ühiskonna ja ajastu värdjalikkusest hüperrealistlikku pilti kus kurjusel pole piire.
Siinkohal igaks juhuks hoiatus: raamat sisaldab ränka vägivalda ning räiget seksi sadomasost, kui kõige leebemast nekrofiiliani välja.
Corsol endal pole probleeme ega süümepiinu, sest ta rändab tuntud keskkonnas – kasuperes kasvanud laps, kes tundis end kui hulkuv koer, sukeldudes varaste, narkomaanide ja asotsiaalide maailma. Päästeingliks kehastus üks naispolitseinik, kes Corso üles korjas, puhtaks pesi ning õigele teele juhatas. Kusjuures õige tee on suhteline mõiste, sest mõtteviis jäi samaks, aga asju aeti õiguse ja õigluse nimel.
„Tappa kaks meest ühe ööga – kuues ja seitsmes tapmine tema 18 teenistusaasta jooksul – see polnud tühiasi. Nagu tavaliselt viis ta traumast ülesaamiseks läbi kindla rituaali: ta lippas sisse Saint-Jaques-du- Haut-pas’ kirikusse ja palus jumalalt andestust. Kuigi ta oli politseinik ja teadis, et igas inimeses on midagi halba, hoidis ta jonnakalt kinni optimistlikust maailmavaatest, lisades neljale looduse põhijõule viienda: armastuse. Just seepärast püüdis ta verevalamise järel iseenesest pahu vaime välja ajada. Palvete ja patukahetsusega üritas ta lämmatada temas valitsevad deemonid, ses olid nüüd taas ärganud...”
Vägivald, tunnistas Corso endale, oli nagu gripiviirus, millest pole lihtne vabaneda.
Lapsepõlv mõjutas rängalt Corso tulevikku, sest ta sattus katoliikliku maailmavaatega hooldusperesse, kus naine hoidus seksist kaugele ja mees hoidis naist käpa all.
„Sellises hariduses polnud midagi türanlikku, polnud mingeid jutte vooruslikkusest ega hüsteerilisi palveid, kuid sõnum sai edastatud. Kui väikesel Corsol tekkisid esimesed tungid, püüdis ta neid kõigest väest pidurdada. Asjatult. Seejärel – see oli tema ettekujutus toimunust – hakkas ta alateadlikult vihkama seda, mida ta väga ihaldas: naist. Teda hakkas paeluma kõik, mis oli seotud noorte neidude alandamise, ähvardamise ja piinamisega ulmemaailmas. Erootilised koomiksid, õudusfilmid, gooti lood – niisugused asjad köitsid teda.”
Saatus aitab Corsot, viies ta kokku naisega, kes naudib ekstreemset seksi... Või siiski ei aita, sest see, mida abikaasa, kellega saadi vahva poeg, soovib seksimänge, mis ületavad Corso piirid.
Ja siis algavad tapmised... „Laip paistis vihmase päeva hämaras valguses väga kahvatu. Ta oli ebaloomulikus asendis: käed olid seljale seotud, jalad kõverdatud looteasendisse, pea peaagu võimatusse asendisse taha painutatud. Mõrvar oli tema randmed ja pahkluud aluspükstega kinni sidunud. Seejärel oli ta ohvri rinnahoidjaga kägistanud. Corso esimene mõte oli olnud üsna absurdne: teda üllatas see, kuidas Princesse tam-tam’i aluspesu nii hästi vastu pidas.”
Leidmaks tõde, siseneb Corso põrandaaluse pornotööstuse tsentrisse, mis – olgu seks filmides nii räige kui tahes – ei tooda midagi illegaalset nii kaua, kui „näitlejad” asjaga nõus on. Loomad ja lapsed on kriminaalne, kõik ülejäänu lubatud. Just säärane on meie reaalsus.
Järgmine peatus: kunstimaailm. Philippe Sobieski. Mõrvar, kes muundus vanglas kunstnikuks ja kelle ennetähtaegse vabastamise poolt oli kogu kultuurikiht, sest: „Ta on oma võla ühiskonna ees küllaldaselt tasunud ja säärane kunstnik ei saa enam kurjategija olla.”
Kui leitakse Sobieski värske maal, kus kujutatakse harukordse detailitäpsusega mõrvatud neidu, on süüdlane käes, kuid tema süü tõestamine tundub võimatu, kuid Corso võtab väljakutse vastu. Algab lahing, mis ei lõpe ega lõpe.
Jah, ühest küljest on raamat fiktsioon, kuid peegeldab samas tegelikkust, mis asub pealispinnast nii sügaval, et seda näevad vaid vähesed, kui tahavad näha. Ent just sama kirjeldavad paljud teisedki noir’ suurkujud, kuigi ei paki ehk maailma räigust sedavõrd kokku ühte raamatusse.
