MIS SAAB HOMME? | Kristel Serg: Eesti melanhoolsus varjutab tulevikku
Sellel suvel käisin Lõuna-Eestis lapsepõlvekodu vaatamas ja tundsin taas seda Eesti imet, milles olen üles kasvanud. Minu lapseeast on muutunud väga palju. Suurepärases korras teed keset kolkakülasid, värskelt punaseks võõbatud laudad, uued autod ja remonditud koolid – need on vaid mõned näited sellest imest. Olen ka näinud oma lapsepõlvesõpru kujunemas inimesteks, kes nad ei oleks saanud olla Nõukogude Liidus. See vahest ongi kõige suurem võit. Eesti on suurepärane riik.
Ometi tekib mul Hollandis elades intuitiivselt tunne, et seal on midagi paremini. Visuaalselt suurt erinevust pole, ikka needsamad autod, kõiksugused moesuunad on samuti juba ammu ka tee Eestisse leidnud.
Küll aga on Hollandi-sugustes riikides hulgaliselt ajalugu, mille külge kohalikud kurbi mälestusi ei seo. Eestis seevastu tuletab iga paik meelde mõnd suuremat või väiksemat muret. Eestlastele omase stoilisusega seda kurbust talutakse ja ei värvita ilusamaks.
Eesti on melanhoolne
Mu välismaalastest sõpradel vajub karp lahti, kui nad Eesti ajaloost kuulevad – nii palju kannatusi! Hämmastav, kuidas nad neid taluvad! Ja selles vaates pole midagi uut.
Tarmo Vahter kirjutab näiteks Eesti Ekspressis, kuidas Briti suursaadik Brian Low raporteeris pärast 1994. aasta Estonia katastroofi: „Kui nad olid taibanud toimunud katastroofi suurust, tegid nad seda, mida tuli teha, rahulikult ja tõhusalt, ühiselt leinates. Mida iganes muud nad võivad olla, häda korral on nad muljetavaldavad ja imetlusväärsed.”
Sellest ongi eestlased oma brändi teinud – tõhusast kannatamisest. Ajalugu pakub siinkohal ohtralt ainest alates orjaööst ja lõpetades küüditamisega. Nagu mitmel pool mujal, on ka Tallinnas vanalinn, kuid igas peres on veel keegi, kes mäletab selle pommitamist, vahest koguni pealtnägijana. Nagu mitmel pool mujal, on ka Eestis olnud äärmiselt andekaid kunstnikke, kuid paljud kannatasid kohutavate repressioonide all. Ja nii edasi ja nii edasi. See kõik on faktiline tõsiasi, kuid paraku ka ainukene vaade, mille me läbi oma silmade edastame enda riigist teistele.
Melanhoolsus koormab noori
Rääkisin sellest mõttekäigust oma eestlasest sõbrale, kes leidis, et tõenäoliselt pole idee oma ajaloo taagast lahti lasta just väga tavaline. „Ma olen üks nendest, kellele meeldib seda ajalugu turjal kaasas vedada nagu Jeesusele risti,” sõnas ta. „Ma arvan, et paljud mu sõbrad on üsna samasugused.” Midagi meelitavat on tundes, et meie raske ajalugu teeb meid eriliseks.
Ometi arvan ma, et oleks aeg kenad asjad õnnetusemülkast välja õngitseda. Iseseisvas Eestis kasvanuna puuduvad mul ajalooliselt kurvad mälestused. Usun, et paljud noored tunnevad midagi sellist. Puudub suur negatiivne narratiiv, mida teiste eestlastega jagada, kuid Eesti edulugu pole suutnud seda veel positiivsega asendada. Raske on ette kujutada, kaua iseseisvuses sündinud noored õnnetu ajaloo identiteeti kanda tahavad.
Mulle meeldib hollandlik enesestmõistetavus, kus riik on alati olnud ja küllap ta seega ka jääb olema. Pole tarvis ennast kellelegi vastandada või pooli valida. Tarvis on lihtsalt olla. Lihtne on elada sellises riigis. Ka Eesti võiks selline riik olla ja tegelikult pole me sellest üldse mitte kaugel. Selle saavutamiseks vajaks Eesti omaenda suurt sihti või koondmõtet, millele oleks hea osutada ja öelda, et see ongi Eesti.
Kunagi need brändiotsingud ka käisid ja sellest sündis omaaegne Eesti Nokia otsingute fenomen, mis peale mõne hea nalja ei suutnud kahjuks midagi väga olulist leiutada. „Vahest on Eesti Nokia seal, kus seda ei ole osatud seni veel otsida,” teoretiseeris Andres Valdre 2004. aastal ja pakkus, et küllap see Eesti Nokia peagi esile kerkib.
Positiivne eksootika
Aeg parandab kõik haavad. Usun, et nüüd peaks olema Eesti minevikumälestustest küllalt aega möödas, et seal aegamööda sorima hakata ja vaadata, kas Nokia hõngu sealt välja kerkib. Potentsiaali selleks on. Kõige lihtsam oleks alustada Eesti ajaloost rääkimisest – ja mitte nii, et me oleme määratud olema kannatajad ning teised liigategijad, vaid huvitavast ja mitmekülgsest ajaloost.
Välismaal elades küsitakse mult väga tihti, kas Eestis räägitakse vene keelt. See on meie endi tegemata teavitustöö. Eestis on levinud arvamus, nagu ei tuntaks meie poliitika või ajaloo vastu mitte mingit huvi, kuid iga kord, kui kellelegi Eesti ajaloost räägin, saan vastuseks suured silmad. Balti kett, laulev revolutsioon, laulupidu ja paljud teised läbi ja lõhki eestilikud asjad on teistele suur eksootika. Maailm on selleks eksootikaks avatud ja seda eksootikat võiks teistega jagada.
Eesti on seisnud paljudel aegadel noatera peal, kuid siiski riigina välja tulnud. See on hämmastav, imetlusväärne, ilus ja ülev. See on üks suur lugu. Ja tagasi vaadates, kui üks riik niimoodi kõige kiuste on püsinud, miks ta siis edasi ei peaks püsima?
