RAAMATUBLOGI: Tosin sügavat kummardust Isaac Asimovile
Isaac Asimov on legend. Legendide legend. Ka see, kes pole ulmehuviline, teab Asimovit või on isegi mõnd ta raamatut või juttu lugenud. Ja kui ei ole, siis on see suur viga. Ulmeamatöörfänn, kes ses teemas liiga hästi ei orienteeru ega suuda hõlmata kõike, võtab Asimovi teosed alati ette, sest nendega petta ei saa.
Vanem põlvkond tegi esmatutvust Asimoviga „Loomingu raamatukogu” kaudu, sest igal raamatuhuvilisel oli see mõistagi tellitud. Õigupoolest hämmastav, kuidas sügaval sotsialismiajal suudeti välja anda sarja, kuhu sattus vägagi väärt kirjandust ja kuidagi teisiti ei saa Asimovi lühijutukogumikku „Kadunud robot” nimetada.
Siis tuli Mirabilia ja Asumi triloogia ja „Igaviku lõpp” ja kolm juttu kogumikust „Lilled Algernonile”, siis vabadus ja veel Asimovit... Paraku kurb, et Eesti on nii kohutavalt väike, või pigem eestikeellasi leidub nõnda vähe, sest Asimovi kogutud teosed kaunistaksid kahtlemata raamaturiiulit ja embaksid lugemismeeli.
2. jaanuaril täitus 100 aastat Asimovi sünnist ja mis oleks parem viis selle tähtpäeva tähistamiseks, kui pakkuda rahvale pisut ulmet. Just nii Eesti kirjanikud tegidki ehk jätkasid legendi tööd. Tõesti, Asimovi jutud ja romaanid ei lõppenud universumi hävimisega, seega pidid need edasi minema, aga kuidas? Eesti ulmekirjanike eliit eesotsas Indrek Hargla, Siim Veskimehe, Veiko Beliase ja Maniakkide Tänavaga kirjutasid oma versioonid sellest, mis järgnes.
Esmalt oli pelg, et Asimovile tehtud kummarduste mõistmiseks tuleb tema lood taaskord läbi lugeda. Ei tulnud, sest Asumi sari sai taaskord läbitud hiljuti, „Kadunud robot”, kus tegutseb robopsühholoog Susan Calvin, on vaat, et pähe kulunud ja ülejäänu meenutamine polnud keeruline. Kusjuures ega tegelikult on Asimovi pärandi jätkud iseseisvad lood ega vajagi erilisi eelteadmisi.
Nagu arvata võis, annavad Eesti autorit Susan Calvinile lahendada mitu robotitega seotud probleemi, mis võivad tekkida ja millele Asimov ei osanud või ei jõudnud tähelepanu pöörata. No tõesti... Kui robot loob perekonna – meie liberaalses ühiskonnas, kus abielu ei tähenda mehe-naise kooslust – siis miks peaks ta kinni pidama robootika kolmest põhiseadusest. Või mis saab siis, kui robotid liiga inimlikeks muutuvad ehk asuvad end purjakile jooma?
Samuti on menetletud Asumi stoorisid, kusjuures mitmel puhul on meie omad kirjutanud täiesti uue loo, võttes Asimovilt üle vaid üksikuid detaile. Punkti paneb Harlga alternatiivajaloolise jutustusega „Eisnsteini viimased sõnad”, mis on varemgi ilmunud, kuid väärib kindlasti teist (ja kolmandatki) lugemist ja seal on Asimov ise üks olulistest tegelastest.
Kokkuvõttes tuleb öelda, et Asimov on mõjutanud Eesti kirjandust ka pärast surma, sest kinkis meile tosin hääd ulmejuttu. Ning lõpuks väärt õpetus neile, kes kavatsevad minevikku minna, nagu Edith Fellowes koos neandertaallasest Timmyga (mäletate „Lilled Algernonile” lugu „Inetu poisike”?) – võtke kaasa tikud.
