RAAMATUBLOGI: Kas Aafrikast tulnud pagulased on põhjakiht ja pagulasorganisatsioonid ausad? Mäng lugeja meeltega
Nüüd, kui Põhjamaade krimikirjandus on liigarvukate autorite tõttu märgatavalt lahjemaks muutunud – no ei ole kõik uued tulijad Henning Mankelli, Jo Nesbø ja Stieg Larssoni tasemel – tuleb tummisemaks pidada hoopis Prantsusmaa krimkasid, tundub, kui rääkida maakeelde tõlgituist.
Jean-Claude Izzo, Fred Vargas, Jean-Christophe Grange, Gilbert Gallerne ja mõistagi Michel Bussi, neist kõige omapärasem ja isepärasem.
Enamus krimikirjanike teostest on etteaimatavad, kuid iial ei tea, mida Bussi järgmisena lugejale pakub. Tema lahtikirjutatud teemad on sedavõrd laiahaardelised ja erakordsed, et väärivad kestvaid kiiduavaldusi.
Eesti lugejate ette astus Bussi ühe hooga neelatava raamatuga „Leidlaps lumetormist” – mis juhtub siis, kui lennukatastroofis jääb ellu vaid üks imik kahest, kes õhulaevas viibisid. Ja keegi ei tea, kas ta on Lyse-Rose või Emilie, rikkast või vaesest perest laps. Aastad mööduvad ning leidlaps lumetormist sirgub neiuks, ent ei tea ikka veel, kes ta on. Küll aga teab seda detektiiv, kes on teemaga kõik need 18 suve ja talve tegutsenud. Võib-olla teab. Ja siis grand finale.
Järgmine Bussi romaan, „Mustad vesiroosid”, on samavõrd võimas. Autori suurejooneline manipuleerimine lugeja meeltega.
Mustad vesiroosid on maal, mida Claude Monet iial ei loonud. Või lõi? Kas ei võinud olla nõnda, et impressionismi rajaja ja peategelane, kes ei kasutanud iial maalides musta, lõi vanadushulluses surmapildi?
Aga mustad vesiroosid pole raamatu peategelased. Küll aga kolm Giverny külakese – seal lõi Monet legendaarse aia koos tiigiga – naist. Esimene neist oli kuri, teine oli valelik, kolmas oli isekas. Kõik need kolm naist olid üpriski erinevad. Ometi oli neil üks ühine joon, omamoodi saladus: nad kõik unistasid äraminekust. Kolmas oli kõige andekam, teine kõige kavalam, esimene kõige sihikindlam. Kellel neist teie arvates õnnestus põgeneda? Need on peategelased. Lava on Giverny. Laval on laip. Kohalik hambaarst on mõrvatud kolm korda: kiviga, noaga ja uputades. Algab etendus. Manipulatsioon meeltega.
Ja nüüs siis „Keegi pole süütu”. Manipulatsioon lugejaga jätkub. Malist pärit veetleval üksikemal Leylil, kes üritab end Prantsusmaale sisse seada, on kolm last: 21-aastane Bamby, 17-aastane Alpha ja 10-aastane Tidiane. Leylil on suur unistus, mida aga varjutab ränk saladus. Kes teda kuulata soovib, neile räägib ta oma elust – kuid kas ta räägib tõde? Äkitselt hakkavad toimuma mõrvad – tapetakse tuntud pagulasorganisatsiooni juhtivaid töötajad – millesse paistab olevat Bamby. Kas on?
„Keegi pole süütu” avab ka sotsiaalse tasandi. Kas Aafrikast tulnud pagulased on tõesti põhjakiht? Või inimesed surutakse põhjakihti? Kas pagulaste tulek Euroopasse on paratamatus või suur äri? Küsimusi on palju, tõe kujundab lugeja.
Niisiis Bussilt järjekordne särav romaan, mis, tuleb tunnistada, ei kuulu tavapärase krimikirjanduse hulka vaid on midagi märksa enamat.
