RAAMATUBLOGI: Müstiline Venemaa raamatukaante vahel
Ajaloo korüfee David Vseviov on oma supersaates „Müstiline Venemaa” mitut puhku avaldanud kahetsust, et suurepärane raamat Moskvast ja moskvalastest pole Eesti keeli saadaval. Nüüd on viga õnneks parandatud.
Kuskilt peab Vseviov ju teadmisi ammutama ja omaaegne üks Venemaa tuntumaid olukorjanikke Vladimir Giljarovski on olnud suureks abiks. Mees teab, mida kirjutab, sest liikus üle-eelmise sajandi lõpus eelmise alguses just neis põnevais paigus, kuhu tavamoskvalase jalg igaks juhuks ei sattunud. Ei lähe ju tark inimene Hitrovka kõrtsidesse, kurjategijate kogunemispaika, sest paremal juhul naaseb ta sealt sõna otseses mõttes paljaksröövituna. Ent leheneeger Giljarovski oli Hitrovkal oma poiss. Mõistagi... Kui näed oma suuruses ja rippuvate vuntsidega välja nagu Tarass Bulba, siis oled austusväärne.
Seega on Giljarovski andnud suure panuse ajalukku, sest kust muidu teaks Vseviovid üle maailma, millist elu impeeriumi pealinnas tegelikult elati.
Samas... Kuivõrd huvitab maailma enam kui sajanditagune Moskva. Eestlast küll, sest tegu oli ju meie kunagise pealinnaga. Teisalt tuleb naabrite ajalugu ikka tunda ning lõpeks on bütsantslik Venemaa tänini salapärane.
Giljarovski pole kuiv, vaid vastupidi, ülimalt värvikas ning kirjeldab olusid ja inimesi läbi sündmuste.
„Siin elasid professionaalsed kerjused ja igasugused allakäinud käsitöölised. Enamasti rätsepad, neid kutsuti „vähkideks”, sest nad olid purupaljad, viimase kui särgi maha joonud, ei tulnud oma urgudest väljagi ega käinud ilmaski kuskil. Töötasid ööd ja päevad, õmmeldes turu jaoks räbalaid ümber, alailma phmellis, kaltsudes, paljasjalgsed.
Aga teenistus võis sageli korralik olla. Äkitselt vajuvad südaööl „vähi” korterisse pampudega vargad. Ajavad üles.
„Hei, poisid, tõuske, tööle!” karjub ülespekstud üürnik.
Pampudest võetakse välja kallid kasukad, rebasenahksed rotundid, ja terve hunnik igasugu kleite. Kohemaid läheb lahti juurdelõikus ja õmblemine, hommikul aga ilmuvad parisnikud ja tassivad turule sületäite viisi karvamütse, veste, sonisid, pükse.”
Autor ei liigu pelgalt hämarais paigus vaid ka turgudel, saunades, kauplustes, bulvaritel, liigub üliõpilaste, kunstnike ja näitlejate seas, väljakutel, juuksurite juures, pagaritöökodades, hipodroomidel, kukevõitlusplatsidel, härrasmeeste klubides ning kõikvõimalikes söögikohtades, kirjeldades piiritut vaesust ja piiritud rikkust.
„Silmapilkselt rivistusid lauale külm smirnovka jääl, Inglise kibe, Šustovi pihlakaviin ning Leve portvein nr 50 kõrvuti Piconi pudeliga.
Kõige esimene pits läks „heeringa alla”.
„Riimi pärast, nagu tavatses öelda Gorbunov: vodka – seljodka.”
Seejärel jõime, et ampsata peale Atšujevo marja, siis teralist kaaviari tillukese lutsumaksapirukaga, alguses pitsike külma valget smirnovkat jääga, siis sedasama, aga värviks lisasime Piconi, ajude alla läks Inglise kibe ning Olivier’ salai alla zubrovka...
Iga pitsi järel vahetati suupistetaldrikud uute vastu...
Kuzma lõikas uhkavat kintsu, abikelnerid tõstsid hõbelusikatega teralist marja taldrikutele. Roosa väärislõhe asendus merevaigukollase balõkiga... „Allaloputuseks” jõime klaasi õlut.
„Seljankat, armulised!”...”
