NÄDALA NÄGU | Jumal: lund ei ole ega tule
Ahoi, ristirahvas!
Head lähenevat vabariigi aastapäeva kõigile eestlastele! Oh seda vingumist ja haledat ulgumist, mida see rahvakild viimasel ajal minu poole on läkitanud! Saada, Issand, lund! Saada, Issand, külma! Tee nii, et vabariigi aastapäeval aiateibad pauguksid ja värske valge lumi jalge all krudiseks, nagu see alati on olnud. Muuda meie riik talvevõlumaaks!
Tutkit, pätid! Need ajad on möödas, kui lund taevast tasuta sai, miinuskraadidest rääkimata. Kujutage ise ette: teil on suurepärane külmkapp ja siis mingi konn tuleb ja palub, et ole kallis mees, jäta oma külmkapi uks lahti, et pakane sealt välja pääseks ja minu vorstid ja munad ka kenasti külmas hoiaks. Laku panni, pärdik! Muretse endale ise külmkapp! Jah, minul, Jumalal, on miinuskraade piisavalt, aga teile seal maa peal ei anna ma ühte pügalatki.
Ja lumega on sama lugu. See oli kuulmatu raiskamine lasta korralikku, kvaliteetset lund terveid sajandeid täitsa tasuta maa peale sadada – ja üksnes selleks, et inimesed saaksid hüva kraami otsas saabastega tallata. Kui midagi tasuta saad, siis ronid lihtsalt jalgupidi otsa nagu siga supi sisse! Ei, säärane laristamine ja hea onu mängimine on lõppenud! Lumi on minu oma ja pakane on minu oma. Kes soovib, võtku rahakott puuga selga, mingu kirikusse ja ostku. Ja loomulikult ei müüda lund kottidega nagu mingit tsementi, vaid helveste haaval. Lumehelves on kunstiteos, udupeenelt välja nikerdatud, paras muuseumisse välja panna. Aga inimesed on minu loodud väikeseid imeasju kasutanud siiani selleks, et segada neid suures koguses liiva, soola ja poriga ning toota sedasi sopaks nimetatud jälki ollust. Aitab! Ei ühtegi pärli enam sigade ette!
Tutkit, pätid! Need ajad on möödas, kui lund taevast tasuta sai, miinuskraadidest rääkimata.
Erilises valus olid muidugi suusasportlased. Priit Pullerits isiklikult helistas mulle vähemalt sada korda ja muudkui nuias: Tartu maratoni jaoks on rada tarvis, mehed tahavad rekordeid purustada ja üksteisega mõõtu võtta. No milleks siis tulirelvad on? Korraliku karabiiniga on võimalik purustada muudki peale rekordi! Mäletan hästi, kui toredasti elasid inimesed Metsikus Läänes, mitte keegi ei käinud palvemajas suusatamise jaoks lund kerjamas. Ei! Mindi kõrtsi ja võeti seal omavahel mõõtu, nii et vereloigud taga.
Peale selle, nagu ma Pulleritsule ka selge sõnaga ütlesin: mina olen terve inimkonna Jumal ja pean silmas pidama, et kõigil oleks hea. Ütleme, et leidub sadakond veidrikku, kes vajavad lund maratoni sõitmiseks. Aga ilmas on tuhandeid inimesi, keda lumi, vastupidi, kangesti segab. Need on vargad ja röövlid. Oletame, et sa käid mõnes talus vargil ja tassid riisutud kraami suure kotiga kodu poole – kui lumi on maas, siis jäävad ju sinna peale sinu jäljed! Mis viga neid mööda sulle järele tulla ja raske röövlitööga teenitud varandus sinult ära võtta. Aga kui lund ei ole, ei näe mitte keegi, kuhupoole sa läksid, ja sa võid kaduda nagu ogalik ookeani. Miks arvavad suusasportlased, et nende mured ja soovid on Jumalale tähtsamad kui varaste ja röövlite omad?
„No aga Tartu maraton on traditsioon,” seletas Pullerits.
„Vargil käimine on ka mõne inimese jaoks traditsioon,” vastasin mina. „Ja kelle jaoks veel ei ole, siis selle jaoks võib saada. Miks mitte nautida neid ahvatlevaid võimalusi, mida pakub lumeta talv?”
Pullerits lubas asja üle mõelda.
