RAAMATUBLOGI: Leonardo da Vinci – vagabund ja geenius enese armust
Leonardo da Vincist, ei saa kunagi küll. Ajaloo salapäraseim... ja vaat siin tuleb mõttepaus. Kes ta siis oli? Kunstnik. Leiutaja. Teadlane. Looja, seda kindlasti. Ühesõnaga kõike, ja mitte vähe.
Kui tuleks valida üks raamat, mille põhjal da Vincis selgust saada, siis peaks see olema just Walter Isaacsoni oma. Aga õnneks säärast piirangut pole ning Eesti keeles on maailma kuulsaima maali – „Mona Lisa” – autorist avaldatud hulk teoseid ning iga neist annab midagi juurde.
Aga jah, Isaacsoni lähenemine on paeluv. Ta hekseldab läbi da Vinci eluloo algusest lõpuni, näitab tema multivõimeid ning, mis eriti huvitav – peatub põhjalikult maalidel, rääkides need viimseni lahti. Kusjuures kestvat aplausi väärib see, et raamat on ohtralt illustreeritud. Sealt leiab kõikide maalide reprod ning nii hoiadki sõrme maalilehekülje vahel ning saad tekstile lisaks visuaalse pildi.
„On palju portreesid, nende seas Leonardo varasem „La Belle Ferronniere”, mille puhul portreteeritu silmad näivad vaatajaga kaasa liikuvat. Nii toimib see isegi selle pildi või „Mona Lisa” korralike reprodega. Seiske pildi ette ja portreteeritav vaatab teid; liikuge küljelt küljele ja pilt näib olevat otse teise suunatud. Ehkki Leonardo ei olnud esimene, kes sellise vaatajat saatva pilgu illusiooni lõi, seostatakse seda nii tugevalt temaga, et seda on nimetatud isegi „Mona Lisa” efektiks.”
Ja see müstiline naeratus... Toonane kunstnik Giorgio Vasari kirjutas, kuidas Leonardo, ajal mil ta portreed maalis, laskis inimestel Mona Lisale ehk Lisa del Giocondole mängida ja laulda ning narridel tema lõbusat meeleolu hoida, et teha lõpp korvameelsusele, mida maalikunstnikud sageli oma portreedega edasi annavad.
Maailm teab da Vincit küll tema maalide järgi, kuid mees Vincist ei pidanud end eelkõige kunstnikuks. Kirjutades Milano valitsejale, soovides saada tööd, kiitis ta oma insenerivõimeid, nende seas sildade, veejuhtmete, kahurite, soomustatud veokite ja avalike rajatiste projekteerimise oskust. Alles kirja lõpus, üheteistkümnendas lõigus, lisas ta, et on ka kunstnik. „Ühtlasi suudan ma maalides teha kõike, mis võimalik.”
Paraku oli da Vinci vagabundliku loomuga ja mitte pelgalt elus vaid ka töös.Ta hõljus ringi Firenze ja Milano tänavail roosades kostüümides ega varjanud oma seksuaalset soodumust ja nooremaid õpilasi kellega ta rõõmsalt koos elas. Erinevalt tema suurest rivaalist Michelangelost, kes homoseksuaalsust varjas.
Nagu öeldud, oli da Vinci seikleja ka loomingus. Ta pigem avastas kui teostas, saades eluajal eelkõige kuulsaks poolelijäänud maalide, skulptuuride ja projektide tõttu. Olnuks da Vincil kõrval keegi, kes ta töid koondanud oleks, saanuks maailm parima anatoomiaõpiku, mis olnuks oma ajast sajandeid ees. Või valguse ja optikaõpiku. Või inseneriõpiku. Või... Oleks vaid toona jagatud Nobeli preemiaid...
„Jah, ta oli geenius – pöörase kujutlusvõimega, kirglikult uudishimulik ja loominguline paljudel aladel,” kirjutab autor raamatu sissejuhatuses. „Ent me peaksime kasutama seda sõna ettevaaltlikult. Kui lööme talle „geeniuse” templi peale, muudab see Leonardo kummaliselt pisemaks, jättes mulje, nagu oleks ta läbi elanud mingi üleloomuliku valgustuskogemuse. Tegelikult oli Leonardo geniaalsus inimlik, tema enda tahte ja auahnuse varal üles ehitatud."
