RAAMATUBLOGI: Kaks tosinat aastat kestnud kriminaalne malepartii
Tasapisi krimikirjanduse absoluutse tipu poole rühkiva Jørn Lier Horsti loodud komissar William Wisting oleks nagu maailma ühe kuulsaima politseiniku Kurt Wallanderi vend, räägitakse, ja nii näikse tõesti olevat. Rahulik, mõtlik, hingeline, ebaõiglust mittetaluv, mõistagi sümpaatne ja nutikas... Ühesõnaga äärmiselt positiivne tüüp.
Kui seni lahendas Wisting Norras Larviki maakonnas igapäevaseid kuritegusid, siis nüüd astub ta publiku ette uues sarjas „Lahendamata juhtumite kvartett”, pöördudes minevikuroimade suunas.
Tegelikult pole vana ja uue vahel isegi õhkõrna joont, vähemalt esimese raamatu põhjal. Kõik on sama – Wisting teeb oma tööd, tema krimiajakirjanikust tütar Line kasvatab üksikemana last, kuid võtab ometi, kirglikuna oma ametis, samuti sule kätte või tänapäevasemalt: arvuti sülle.
Aga jah, politseinikke, vähemalt kirjanduslikke, rõhub kõige enam see, kui õiglust ei saa jalule seada ning kurjategija pääseb puhtalt. Nii otsib ka Wisting, nagu igal aastal, juba 24. korda välja Katharina Haugeni lahendamata kadumisjuhtumi materjalid ja läheb külla tema abikaasale Martinile, kellega on ajapikku heaks sõbraks saanud. Kes paraku on kadunud, kuigi ilmub hiljem välja.
Ent on veel üks kadumisjuhtum, samast ajast, kui Katharina, jättes lauale salapärase, numbritest koosneva koodi, haihtub. Selle loo uurimist juhib politseinike kõrgem sfäär, kuid Wisting mõistagi palutakse appi.
Kõrgema sfääri – Kripo lahendamata kuritegude osakonna politseinik – on ratsionalist ning veendumusel, et eesmärk pühendab abinõu. Nii söödabki ta meediale ette ammuse kadumisjuhtumi, mida hakkab ajalehes menetlema Wistingi tütar. Niisiis üks tõsine ja kriminaalne malemäng, kus tuleb haarata initsiatiiv – näiteks lahendada Katharina kood – ja siis nutika kombinatsiooniga matt panna.
