RAAMATUBLOGI: Tuli, kuumus, tuhk... On luutsinaöö
Taaskord, nagu krimisarja „Skane kvartett” kahes eelnevas raamatus „Suve lõpp” ja „Sügisroim” laseb Anders de la Motte oma tegelastel rännata mõtteis minevikku, et lahendada ammune mõrvajuhtum.
Ühel luutsinaööl põleb Skane puhkeküla klubi maani maha, tulle jääb noor neiu, ülejäänud pidulised pääsevad napilt, kuid elu ja põletushaavadega. Möödub kolm kümnendit ning Laura on lapsepõlvemaal tagasi – tädi pärandab talle lagunenud puhkeküla ja pisut maad.
Nagu põhjamaades ja ilmselt mujalgi, võib kogukond omavahel olla kraaklev, kuid võõraste vastu ühtne. Laura – linnadaam, kes veetis Skanes vaid suve ja osa talvest – pole teretulnud. Saati kui tema tulles algavad taas põlengud.
Ent mis juhtus toona? Kas tulekahju oli juhus või mõrv? Nagu eelmisteski raamatutes, pendeldatakse mineviku ja oleviku vahel, andes lugejale killukaupa teada, mis toimus ja toimub.
Tuleb tunnistada, et de la Motte tunneb asja, sest oskab veenvalt kirjeldada inimloomust ja puhuda tekstile sisse elu (ja ka surma) sedavõrd, et justkui oleksidki üksildases Skanes. Väikeste detailide kaudu – põlev tuli, tuhk, kuumus – vallandab ta tegelastes hinge ja ka keha kriipivad mälestused, luues tumeda ja ohtliku õhustiku. Samas laseb autor paari detaili ja tegelasega paista pilvede vahelt ka päikest, nii ei muutu õhkkond paranoiliseks. Ja nagu aimata võib, langeb lõpuks saladuseloor.
