Teiseks: iga rootslane, kes kirjutada oskab, trükib varem või hiljem valmis krimiromaani või mitu, enamasti stiilis nordic noir.

Unge on hariduselt arst, viibis missioonil Aafrikas, kirjutas sellest raamatu ja nagu eelnevas lõigus öeldud, võttis käsile krimka. Ja õigesti tegi.

Kui tunned meditsiini, siis pole ju mõtet teadmistel raisku minna. Unge pikemaks planeeritud sarja peategelane on erakorralise meditsiini arst. Täiesti tavaline neljakümnendates naisterahvas, kel pole vähimatki soovi mängida Miss Marple’it. Hea küll, Tekla Berg ei ole täiesti tavaline, kaugel sellest – ta on savanti jooni, nagu oleks ta Lisbeth Salanderi leebe õde, ning fotograafiline mälu, mis on ühest küljest hea, teisest mitte. Pole ju paha, kui pead kiirelt panema diagnoosi ja manad silme ette Gupta Textbook of Pediatrics lehekülje 1364 parempoolse veeru. Ent teisal hakkavad õhtuti mälupildid peas ja silme ees sedavõrd ringlema, et päästab vaid narkouim.

EMO-s ikka juhtub. Juhtub see, et ühel hetkel tuuakse haiglasse noahaavaga motogängi mees ja eluohtlikus seisus kolmeaastane poiss ning sõeluda tuleb ühe ja teise ruumi vahel, et mõlemaid päästa. Ja kohe veelgi suuremaks mölluks – Stockholmi kõrghoone süttib ning saabub karmide põletushaavadega patsient.

Saatuse vastu ei saa. Iseenesest teeb Tekla lihtsalt oma tööd ega tüki millessegi, aga ometi satub ta jõukudevahelise sõja keskmesse.

Võib ju naiivselt arvata, et maffiaperekonnad valitsevad vaid Sitsiiliat ja Chicagot. Ent kelle käes on uimastiäri Stockholmis? Ja kas seda ei soovita üle võtta. Kes segab narkootikumidesse kräppi, et lisatulu teenida. Kes on see põlenud mees, keda haiglas rünnatakse? Kas Tekla süüdimatu ja aina sekeldustesse sattuv vend? Kui mitte tema, siis kus vend on?

Tegelikult kulgevad raamatus mitu teineteisega varem või hiljem lõikuvat lugu, mille keskmesse Tekla aina satub.

Usbeki maffiaperekonna stoori, kus pereisa Victor Umarov – seaduslik varas – proovib ohjeldada poega ja ohjata tütart lõpetama kuritegevusega ja alustama legaalse äritegevusega, sest kapitali on kogutud küll.

On narkoäri maailm ja politseinikud, kes asuvad seaduse mõlemal poolel.

Samaaegselt käib võitlus nii Tekla tööpaigas Nobelsjukhuseti haiglas ning lahinguid peetakse ka meditsiiniasutuste vahel.

Tuleb tunnistada, et „Läbi tule ja vee” on kiire lugemine. Mitte, et tekst oleks lühike või liiga lihtne – lased silmadega diagonaalis üle – vaid seepärast, et raamat on hea. Põnev. Käestpandamatu. Äärmiselt kõrge tempoga, kus pause sisse ei tule. Persoonid on suurepärased, keskkond kus nad tegutsevad, originaalne... Ühesõnaga raamatule viis tärni ja aplaus. Ootame kannatamatult järge.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena