RAAMATUBLOGI: Palgamõrtsuk Victor leevendab nälga mõõga-mantli juttude järele
Palgamõrtsuka Victori – tema õiget nime ei tea keegi ja kas meeski seda enam mäletab – jätkud endise hooga. Tööd on palju ja keegi peab selle ära tegema. Targad palkavad mõistagi Victori, kuigi see läheb maksma mitte vähe, aga teisalt võib kindel olla, et need, kes peavad teise ilma minema, sinna ka lähevad. Enamasti.
Seekord pakutakse Victorile tööotsa Guatemalas. Pärast narkokuninga surma on ta impeerium jagatud kaheks – kumbki tütar on enda kätte saanud poole. Ent üks naisterahvastest leiab, et elu oleks märksa rahulikum, kui tema õde siirduks jumala juurde või põrgu. Ning Victor peaks teeotsa kätte näitama.
Tööpostile reisides kohtub Victor särava neidisega, kes teeb pangas igavat tööd, vähemalt ametliku versiooni järgi, kuid tegelikult... Ühesõnaga pisut armulugu halli argiellu.
Vagu Victori elu ja tegevust kajastavates raamatutes ikka, ei jõua keegi siitilmast lahkunuid lugeda. Aga pahad peavadki lahkuma, maailm saab sellest vaid puhtamaks.
Ning need detailsed kirjeldused, mis on üks Tom Woodi raamatu(te) väärtustest.
„Tera jäi siiski teraks. Vahe metallitükk võis arteri läbi lõigata, olgu tera missuguse kujuga tahes. Noormees oli sisse võtnud klassikalise amatöör-noavõitleja asendi: relv puusa juures ja vaba käsi enda ees. Viimane selleks, et haarata vastasest kinni ja teda paigal hoida ning seejärel nuga käiku lasta; nuga oli parema puusa juures seepärast, et amatööri esmane püüd on tera kõvasti peos hoida. Klassikaline vastuolu: ründerelva hoiti kaitseasendis, aga eks see olnud alati nõnda, kui tegemist oli amatööridega.”
Ühesõnaga, Victoril tuleb võidelda suvaliste amatööride ning professionaalidega ning kõige tipuks ka endasuguse palgamaõrtsukaga. Eks ole niigi selge, kuidas stoori lõpeb, aga ikkagi... Aastas võib paar-kolm mõõga-mantli juttu kõige muu vahele kindlasti lugeda ja Victori-raamatud sobivad selleks perfektselt.
