RAAMATUBLOGI: Ja elu Gotlandil läheb muretult edasi kuni järgmise tapatööni...
Ega Gotlandil, mille Mari Jungstedt oma krimkade tegevuspaigaks valis, liiga palju elanikke pole, sestap saadetakse teise ilma härrasmees, kes niikuinii Visbys oma kunstigallerii maha müüs ning valmistus mandrile lahkuma. Tema siitilmast lahkumine oli kujundatud kui õõvastav kunstiteos – keha kõlkus kõrgel linnamüüri väravaalas.
Kõigest mõni tund varem oli tapetu esitlenud rootslastele, ning ülimalt edukalt, noort Leedu kunstnikku ja tema loomingut. Ent leedulane ei allkirjastanud temaga lepingut, vaid palkas teise agendi.
Visby politseikommisar Anders Knutas ja teleajakirjanik Johan Berg, kes on koostöös lahendanud eelmised Gotlandi mõrvajuhtumid, peavad seekord tungima kunstimaailma telgiesistesse ja -tagustesse. Saati kui Waldemarsudde kunstimuuseumist röövitakse Nils Dardeli legendaarne maal „Surev dändi” ning röövija jätab maha viite Gotlandi galeristi tapmisele. Niite, mis peaksid mõrvarini viima on palju nagu ämblikuvõrgus, kuid jämedamad neist on kinnitunud varjatud homomaailma külge.
Samal ajal tuleb elada ka eraelu ning tööpostil lahendada muidki probleeme. Nii otsustab Berg abielluda gotlandlanna Emmaga, kellega tal on ühine laps ning Knutas peab tegema karme otsuseid seoses sellega, kellest saab tema asetäitja ning tulevane Gotlandi politsei juht. Ehk siis lugeja justkui siseneb suurde perekonda, kellel on oma mured ja rõõmud.
Kes Jungstedti varem lugenud, see teab, mida ta pakub – korraliku tumeda krimka ja pisut pereromaani sinna kõrvale. Ei midagi tõsist ega sotsiaalset, mõrvar püütakse kinni ja elu Gotlandil läheb muretult edasi kuni järgmise tapatööni
