RAAMATUBLOGI: Mööda verejälgi saakloomale lähemale...
Soomlased peavad Max Seecki koduse thrillerikirjanduse kõvimaks täheks. Mis võib ka õige olla. Tema Interpoli uurija Annika Lehto ja endise luureohvitseri Daniel Kuisma sarja esimene raamat „Hammurapi inglid” oli ehk pisut krobeline, kuid „Mefisto puudutus” on silutum veab kenasti välja rahvusvahelise taseme.
Iseenesest ei pea sarja teise raamatu kallale asudes esimest läbi lugema, aga võiks. Seal kaob Soome Zagrebi saatkonna töötaja Jare Westerlund ning asja saadetakse lahendama Kuisma ja välisministeeriumi ametnik, seksikas Lehto, kes tegelikult niiväga ametnik siiski ei ole. Mõistagi läheb Balkanil mölluks ja nii edasi...
Nüüd istub Kuisma vangis ja ootab kohust kunagiste sõjakuritegude eest. Surnuks peetud Westerlund ilmub aga Horvaatias välja, jätab maha peata laiba ning kaob. Lehto asub tema jälgi ajama. Mõistagi õnnestub tal ka Kuisma ajutiselt vanglast välja saada ning üheskoos liigutakse mööda veriste kuritööde jälgi saakloomale üha lähemale.
Nagu säärastes raamatutes ikka, on sündmused täis käändeid ja pöördeid, üllatusi ja ehmatusi, häid ja halbu tegelasi, pisut huumorit, kuid palju rohkem tumedust.
Soomlased on Seecki lugudega igati rahul. Nad kiidavad kirjanikku, kes on loonud usutavad ja sümpaatsed tegelased, kes raamatust raamatusse end üha rohkem avavad. Jah, surnuid on palju, kuid nad jäävad piisavalt anonüümseks, et neile südamest kaasa tunda, Saati on tegevus tempokas ja uut tuleb ruttu peale. Ka ei ole loos liigset tumedust, mis jääks kummitama.
Kui meie põhjanaabrid soovitavad kõigil thrilleriaustajail Seecki lugeda, siis tuleb nendega igati nõustuda.
