See, mida heidab praegu majanduse abipaketile ette Eesti väike- ja keskmiste ettevõtjate assotsiatsioon (EVEA), langeb mõneti kokku sotsiaalministeeriumi põhjendusega, miks on töötushüvitiste süsteemi muuta vaja. EVEA sõnul on abipaketis n-ö valge laik, sest paljud ettevõtjad (FIE-d, muus töövormis kui töölepingu alusel töötajad ja juhatuse liikmed) ei kvalifitseeru töötukassa töötasu hüvitisele ega tõenäoliselt ka Kredexi käenduse või otselaenu saamiseks.

Kõrvutage EVEA juttu töötushüvitise muutmise plaanis oleva hinnanguga, et töösuhted on muutunud mitmekesisemaks, senised töötegija õigusliku staatuse kindlaks tegemise kriteeriumid ei ole sageli enam asjakohased ja töötajaks ei ole võimalik pidada paljusid töötegijaid, kes samuti kaitset vajaksid. Arusaamad on sarnased, eks ole.

Töötasu hüvitamise süsteemi tuleb laiendada, nii et sellele kvalifitseeruksid kõik töötegijad töö lepingulisest vormist olenemata.

Kui riik oli juba nagunii teel töötuskindluse laiendamise poole (muudatuste jõustamiseni oli kavas jõuda 2022. aastaks), siis miks ignoreerida väikeettevõtjate palvet laiendada hüvitiste süsteemi neile juba praegu, kui häda on suur? Selleks et väärida mõne kuu vältel riigilt toetust, on enamik neist Eesti majandusse ja ühiskonda piisavalt panustanud. Kriteerium riigilt toetuse saamiseks ei tohi olla see, kui head on mõne firma lobistid või kui head on suhted pumba juures olevate poliitikutega.

Mikro- ja väikeettevõtjate parim abimeede oleks see, kui nad saaksid vähehaaval jälle tegutsema hakata. Nii mõnelgi elualal oleks see täiesti mõeldav nakatumisriski märkimisväärselt suurendamata, kui kasutatakse teada-tuntud ettevaatusabinõusid (distantsi hoidmine, mask). Aga kui valitsus on veendunud, et sellest on vara isegi rääkida, siis vajavad mikro- ja väikeettevõtjad kindlasti nendega rohkem arvestavat riigi toetuspaketti.