RAAMATUBLOGI: Kui Pandora laegas on avatud...
Kuulujutt läheb tavaliselt haisema, kinnitab taaskord üks tõeline naistekrimka „Kuulujutt”.
Inimene peab kuhugi kuuluma. Aga kuhu sa kuulud, kui oled üksikema ja oled äsja kolinud ühte väikelinna. Kõik on seal omad ja sina jätad, kui kaasaegseid termineid kasutada, koroonaviiruse mulje. Ent kuuldud kuulujuttu edasi rääkides – et teie linnakeses võib elada kunagine lapsmõrvar, kes saatis kümneselt teise ilma viiese ja sai uue indentiteedi – võib avada uksed emade kollektiivi ehk suhtlusringi. Ent veelgi olulisem on omaks saada selleks, et ka su laps koolis omaks võetaks.
Nagu naiste seltskonnas ikka, võimenduvad jutud ja tehakse ennatlikke järeldusi (mitte et meeste seas asjad paremaks oleks) ning kannatada võivad süütud inimesed.
Kui Pandora laegas on ükskord avatud, siis seda sulgeda ei saa. Muide, teate, et Pandora – Vana-Kreeka müütide järgi esimene naine, justkui kristlaste Eeva – nähes, et laekast, mida ta ei tohtinud avada, lendavad välja kõik maailma pahed, pani kaane ruttu kinni ning vangistas sellega vaid ühe, mis maailma ei jõudnud, lootuse. Aga see selleks.
Eks ole selge, milleni kuulujutud väikeses külakohas välja viivad. Kuid asjad ei ole nii lihtsad, kui hakkab selguma lapsmõrvari taust ning ühel hetkel tabab sügav kahetsus seda, kes vaimud laekast välja lasi.
