RAAMATUBLOGI: Eriüksus pole tavainimeste jaoks
Eriüksuslased on varemgi kirjutanud raamatuid, andes selgelt mõista, et tavainimestel pole nende sekka asja – ega olegi – kuid Ant Middleton kirjeldab oma elu kui eneseabiõpikut.
Maausk ütleb lihtsalt ja selgelt – sina oledki jumal. Ehk siis vale oleks loota kellelegi peale iseenda. Middletoni eksistents näitab, et nii ongi. Me ise rikume oma elud ära ja hakkame siis neid lappima.
Toda eneseabi ei maksa ses raamatus liiga tõsiselt võtta – äkki mõni mõtleb, et talle hakatakse liigselt moraali lugema – peamine on siiski eriüksuslaseks saamine ning liikumine üha kõrgemale, viimaks brittide SBS-i (Special Boat Service) ning seal maandumine vanglasse.
Nagu öeldud, ei pole eriüksus tavainimeste jaoks. Esmalt on see kurnav kehaliselt – katsed, mida kirjeldatakse on hullumeelsed – ja teiseks vaimselt. Kes suudab kohaneda sõjaväelise korraga ja seisma päevast päeva surmaga silmitsi, on eriline inimene. Paraku kätkeb erilisus endas tavainimesele tavatud vägivaldsust ja samas ka masohhismi – enamus ei suuda ennast nõrkemiseni piitsutada – mis väljendub teinekord liigses agressiivsuses. Ehk nagu Middleton tõdes – ta on iseenda suurim vaenlane. Ja see vaenlane, kes teatud olukordades, näiteks napsuse peaga, ei suutnud ennast talitsed ning see saigi mehele saatuslikuks.
Sõjaväge ei saa lüüa ühe vitsaga. On üksuseid, kus valitseb vääritu mentaliteet jagija on see, kes pärast õlle ohtrat joomist end publiku ees täis kuseb. Just säärasesse väeossa oli autoril ebaõnn esmalt sattuda.
„Üheksas langevarjurite eskaader. Nad ei olnud jumalad. Nad olid sitapead. Sõjavägi ei olnud see, milleks ma olin seda pidanud. Nad ei hoolinud meisterlikkusest. Nad isegi panid seda pahaks. Sa ei olnud seal selleks, et särada. Sa olid seal selleks, et oma kohta teada ja sellel püsida.”
Nagu öeldud, on sõjaväelased erilised inimesed. Kasvõi seetõttu, et neil on raske sukelduda tsiviilellu, kus suurem osa inimkonnast eksisteerib.
„Nii karm, kui elu sõjaväes ka olla võib, annab see sulle kindla struktuuri ja päevakava. See on otsekui elada koos drilliseersandiga, kes sulle pidevalt ütleb, kus sa pead olema, mida sa pead tegema ja mis kell voodisse minema. Kui see korraga ära kaob pärast seda, kui oled valdava osa täiskasvanueast sellest sõltunud, siis tuleb ette, et endised sõjaväelased kaotavad kergesti suuna käest. Mõned langevad masendusse. Mõned hakkavad jooma. Mõned valavad viha välja vägivalla kaudu. Mõned lõpetavad kodutuna või koguni vanglas. Esimest korda mitme aasta jooksul ei olnud mul mingit eesmärki, millele keskenduda, ei ühtegi Everesti, mida vallutada. Ma arvasin, et see ei mõjuta mind hullusti, kuid ma eksisin.”
Middleton oli üks neist sõjaväelastest, kes sattus vanglasse. Ent ta suutis probleemidest lõpuks välja rabeleda – tegi eraotsi ja hakkas lõpuks juhtima telesaateid. Ehk siis lõpp hea, kõik hea.
„Mees eesrindelt” on järjekordne huvitav ja põnev raamat elust, mis sobib vähestele ja tundub tavainimestele tapvalt raske, keeruline ja karm. Samas sobib teatud kontingendile suurepäraselt, sest nõndakaua, kui nad peavad elama reeglite järgi – joondu, valvel! – püsivad nad mõistuse juures.
