RAAMATUBLOGI: Pinge tõuseb iga leheküljega, kuni...
Teinekord suudab kirjanik luua raamatus äärmiselt tumeda tooni ja pikib vahele vaid mõned arglikud päikesekiired. Et siis üks korralik noir kuid mitte nordic, sest karme sotsiaalseid probleeme ei lahata, ilm pole tormine ning peategelased, nood head, on sündsad.
Tumedus luuakse teiste meetoditega, liikudes pigem stephenkingiliku õuduse suunas, kuigi tegu on krimkaga. Featerbanki linnake minevik on sünge – kaks kümnendit tagasi tappis sarimõrvar seal viis last. Sosinamees, kes öösel, tasasel häälel akna taga rääkides, meelitas ohvreid välja.
Sosinamees istub kindlalt trellide taga, kuid see ei takista pärast abikaasa südantlõhestavat surma linnakesse kolinud üksikisa õudusest vakatama, kui ta autistlik poeg teatab, et öös on sosinaid. „Uks kui jääb sul pisut lahti, sosin kostab salamahti...”
Ja siis kaob linnakeses väike poiss. Jäljetult. Nagu toona. Sosinamees, kellele politsei mõistagi külla läheb, on asjast hämmastavalt teadlik. Kas tal oli omal ajal abiline? Ja kuhu jäi üks laip, sest tema ohvritest leiti neli?
Loomulikult toimetab isa oma juurdlust ning nõnda nad koos politseinikega toimetavad. Lugeja saab hüpliku, kuid kenast sobiva pildi, mis lubab vaadata toimuvale ühest, teisest ja kolmandast suunast.
Pinge tõuseb iga leheküljega, kuni...
Alex Northi debüütromaani ei saa pidada tüüpiliseks sarimõrvari trilleriks, vaid on pisut hingelisem, kirjeldades isa ja poja sügavat ja siirast suhet. Nende läbielamistega samastub iga lapsevanem, mis omakorda paneb veelgi enam sündmustele kaasa elama. Lõpp, nagu igaüks võib arvata, on siiski õnnelik.
