RAAMATUBLOGI: Mida tegid ameeriklased Afganistanis ajal, kui Nõukogude Liit seal sõdis?
Detailsete kirjelduste suurmeister Lee Child alustab järjekordset romaani endisest sõjaväepolitseinikust, praegusest probleemidelahendajast Jack Reacherist (kel pole vähimatki ühist teda filmis mänginud kääbuse Tom Cruise’iga), episoodiga, mis pakub teadmisi, mida loodetavasti kunagi vaja ei tule.
Kuidas ära tunda enesetapupommareid ehk neid, kelle keha ümber on pommivöö ja kes kavatsevad end õhku lasta. On olemas nimekirjad – meestel tosin, naistel 11 punkti – mis viitavad enesetapjale. Meeste täiendav punkt tuleneb sellest, et tavaliselt aetakse habe massi sulandumiseks maha ja sellest annab märku kahvatum nahk näo alaosas.
Aga New Yorgi öises metroorongis istus naine. Kes ei lasknud kedagi õhku, vaid ennast maha. Ja kiskus sellega sündmuste keerisesse Reacheri. Tavainimene visanuks toimunu peast välja, kuid Reacher mitte. Tal on hingest tulev vajadus teada saada, miks naine end tappis. See, mida ta teada saab, on nõnda tulikuum, et võib tekitada nii tulevasele senaatorile kui USA valitsusele ülimalt tõsiseid probleeme. Mida tegid ameeriklased Afganistanis ajal, kui Nõukogude Liit seal sõdis? Kas vene sõdureid anti teadlikult afgaanide kätte vangi teades, et nad piinatakse jõhkralt surnuks? Või on tõde hoopis vale?
Reacheril pole probleem tekitada teisi probleeme, et esimest probleemi lahendada. Parem on, kui asi kisub vägivaldseks, sest: „Selleks, et minust saaks potentsiaalne ohver, pidanuks maakerale alles jääma ainult kaks inimest – mina ja röövel. Ning mina võidaksin.”
Ometi ei saa isegi USA jõustruktuurid aru, millised on Reacheri võimed.
- - -
„Kas olete kuulnud selliseid nimesid nagi Jimmy Connors? Björn Borg? John McEnroe?”
„Kunagised tennisistid,” kostsin vastuseks.
„Mis juhtuks, kui nad mängiksid järgmisel aastal USA lahtistel meistrivõistlustel?”
„Pole aimugi.”
„Nad saaksid haledalt lüüa. Nii haledalt, et nad tuleks väljakult ära kanda. Isegi naised võidaksid neid. Omal ajal olid nad suured sportlased, aga praegu on nad vanad mehed ja lisaks pärit hoopis teistsugusest ajastust. Elu läheb edasi. Nüüd mängitakse teisiti. Kas saate aru, millest ma teile räägin?”
„Ei,” vastasin ma.
„Me oleme teie teenistuslehte näinud. Kunagi eelajaloolisel ajal olite te kõva mees. Aga praegune maailm on teistsugune. Te ei orienteeru selles kuigivõrd.”
- - -
O sancta simplicitas!
