"Mind huvitasid just need kaks kunstnikku: olen koos töötanud nii Pauli kui ka Mihkliga. Mihkli näitust tehes aitas Paul temast sotti saada ja vastupidi," ütleb Siim Preiman. "Mingil hetkel tundus huvitav tuua nähtavale need paralleelid, mis mul mõlemaga tekkisid."

Tema sõnul seob kunstnikke mingit sorti konservatiivsus. "Mihkel on maali- ja Paul fotokunstnik. Nad mõlemad on endale mingid piirangud kehtestanud ja näevad hullult vaeva, et nendega hakkama saada. Samuti on mõlema loomingus oluline osa installatsioonidel. Paul püüab alati oma teose vaatamiseks optimaalseid tingimusi luua. Mihkel mõtleb näitusele kui lavastusele.

Kummagi kunstniku väikesed lood, mida üksikteosed räägivad, ei ole mustvalged. Ei saa öelda, et turg ja majandusareng, mida töödega kritiseeritakse, oleksid läbinisti halvad. Ei tasu unustada, et mõned asjad või ideed, mida tajume innovaatilisena, on tegelikult olnud olemas juba 150 aastat või kauem. Seda pole lihtsalt pakendatud niimoodi nagu tänapäeval. Kodus ringi vuristavate robotitena on kratid lõpuks tõeks saanud."