Me olime veel kolmkümmend aastat tagasi väga oskajad tulevikku visioneerima, et siis selles suunas vaeva näha. Me teadsime hästi, mis me tegema peame selleks, et meil okupatsiooni rusude peale ehitama hakates oleks mõnekümne aasta pärast hea palgaga töökohad, hea meditsiin, ilusad kodud ja maailma parim haridus oma lastele.

Täna aga, kui osa sellest on juba saavutatud, oleme me seisma jäänud ja tulevikust enam ei räägi.