RAAMATUBLOGI: Homoseksuaalsus, AIDS ja varalahkunud geenius
Raamat läbi aegade ühest suurimast rokkarist, Freddie Mercurist ja tema legendaarsest bändist Queen, algab lühikese eessõnaga lõpust, suremisest. Ja siis esimene peatükk: „Kõik algab kusagilt. Meie algus on Belgia Kongos, sügaval Aafrika südames. Aasta on 1908 ja riik üritab end kuningas Leopold II jõhkra valitsusaja järel uuesti üles ehitada.”
Et mis Kongo? Paraku on see paik, mis „kinkis” maailmale AIDS-i.
38 aastat hiljem sünnib Sansibari saarel ligi kolmekilone poiss Farrokh Bulsara. Freddie Mercury saab temast hiljem.
Läks aega, nagu ikka säärastel puhkudel, kuni geniaalsed muusikud – lahjema kujundiga oleks Queeni patt märgistada – kokku said, pisut veel, et tekiks sünergia ja siis enam tagasivaatamist polnud, kaheks kümnendiks ja sealt veel ka edasi, kuid juba Mercuryta.
Autorid märgivad, et Queen sai pärast Mercury lahkumist suuremaks, kui tema eluajal oli iial olnud. Ehk tõesti, sest seitsmekümnendad, kui bänd alustas, oli roki kuldaeg, kõik hiilgas ning ühel pärlil oli teiste hulgast keeruline välja paista. Ent kaks kümnendit hiljem, kui rockmuusika oli muutunud kommertsiks jäi Queen ikka Queeniks, kuigi käis ajaga kahjuks liiga ühte jalga ning muutus kohati kahetsusväärselt discolikuks.
Tuleb tunnistada, et „Keegi keda armastada” on erakordsem, kui tavalised biograafiad. Jah, raamat annab põhjaliku ülevaate Mercuryst ja Queenist, aga mitte ainult. Nagu eelpool mainitud, kirjeldatakse teoses ka AIDS-i, ent ka omasooiharuse ajalugu läinud sajandil ning kolm lugu on põimitud briljantseks tervikuks.
Ent seegi pole kõik. Raamatus mõtestatakse Queeni muusika lahti. Näiteks nende võimsam lugu „Bohemian Rhapsody”... Mercury ei rääkinud iial selle laulu tagamaadest, ütles vaid, et igaüks otsustagu ise, mida see võiks tähendada. „Bohemian Rhapsodyt” lahatakse raamatu mitmel leheküljel.
Mercury isiklik assistent tema viimasel tosinal aastal Peter Freestone: „Kui vaadata videot ja seda, kuidas „Bohemian Rhapsody” on kirjutatud, oma täiesti iseseisvate osadega – see pole isegi osade segu, see on kolmeosaline – kirjeldas see Freddie tollast elu. Ta elas koos Maryga, ta hakkas oma ihaga meeste järele leppima ning ta magas meestega.”
Lüürik söör Tim Rice: „Minu jaoks on üsna ilmselge, et see on Freddie „kapist välja tulemise” lugu. See on Freddie, kes ütles: „Ma olen gei.”.
Mõistagi käiakse läbi kõik Queeni albumid ja parimad lood, kirjeldatakse kontserttuure ja Mercury muundumist pikajuukselisest ja kombinesoonis tüübist Tom of Findlandiks, kel jalas vaid liibuvad lühikesed püksid ning peas bussijuhimüts ning kõike muud bändiga seostuvat. „Olime pidevalt karvupidi koos,” kirjeldas teine Queeni hing, kitarrist Brian May. „Me üritasime kõik mitmel korral bändist ära minna. Aga siis jõudsime alati tagasi selle mõtte juurde, et bänd on meist kõigist suurem.”
Teose viimaseks kolmandikuks saavad kolm liini – Mercury, homoseksuaalsus ja AIDS – kokku ning algab pikk ja vaevaline lõppmäng. Maailmale teatas Mercury oma haigusest päev enne lõplikku hääbumist.
PS. Nagu muusikute biograafiatega ikka, tuleb lugemisele pühendatud ajale pool lisa, sest kõik lood ja laulud vajavad uuest läbikuulamist vaatamata sellele, et võid peas läbi mängida „Bohemian Rhapsody”, „Killer Queeni”, „Death On Two Legsi” ja veel mõne pala perfektselt algusest lõpuni.
