Arvamus
25.06.2020, 16:59
Martin Laine Aivar Mäe skandaalist: “Äkki on tunnistajatel õigus?” on põhjendatum küsimus kui “Äkki nad valetavad?”
Ohvrisüüdistamise ja tagumikutunde najal leiutatud müütidest ajendatud sõnavõtud järjekordse ahistamisskandaali ajal viitavad, et koletised on oluliselt enam kaitstud kui nende ohvrid. Arenenud ühiskonnas võiks olla võimalik nii ahistamises süüdistatava õiguste kui võimalike kannatanute samaaegne austamine.
Kunagi töötasin kollektiivis, kus oli aastaid segamatult tegutsenud rõve seksuaalne ahistaja, kes noori naiskolleege süsteemselt terroriseeris. “Ta ongi selline” ning “ära pane tähele” olid mõned sõnavõtud, mida tema kaitseks korduvalt kasutati, eiramaks pikalt kestnud tõsist probleemi.
Kui ahistaja lõpuks arvukate juhtumite tõttu siiski kollektiivist lahkuma pidi, leidus ka kolleege, kes olid pahased, et selline probleem üles kerkis: “Asi ei saanud ju olla nii hull. Noored on ikka tänapäeval nii tundlikud. Aastaid keegi ei hädaldanud ja nüüd siis järsku…” Need repliigid kõlavad kuidagi tuttavalt.
Rahvusooper Estonia direktor Aivar Mäed tabanud skandaali saatvate sõnavõttude taustal jääb mulle arusaamatuks, milline on ohvrisildistajate arvates õige ja eetiline seksuaalse ahistamise kannatanu? Et kuidas peaks näiteks mõni “pärisohver” sellistest juhtumitest teada andma, et ei satuks ise sildistamis- ja süüdistuslainete ohvriks?
