Rein Ruutsoo: Eesti pronksiöö oli hoopis midagi muud kui USA rassirahutused

Üha süvenevad rassilised kuristikud USAs pakuvad kindlasti mõtlemisainet. Kuid retoorilised viited võimalikele paralleelidele, pean silmas nn pronksiööd, on eksitavad ja kahjustavad meie oma probleemide mõistmist.

Sellise paralleeli tõi Mari-Vivian Ellam oma artiklis „Probleem on identideedis, mitte geenides. Kas eestlaste geneetika oli 1990ndatel, kui kandsime Euroopas litside ja varaste mainet, teistsugune?“(Eesti Päevalehe Arvamusveeb, 23.06.2020)

Paraku olen sedalaadi seostamistele põrganud varemgi ja seda Eesti venekeelses meedias. Meie suure naabri meediakanaleis on juba tõsiselt „töös“ vähemuse „rõhumise vastase“ protesti õigustamise uuendatud meem. Ellami tekst on küll teisest ooperist, aga ei tahaks jätta seda oma elu elama.

Heatahtelised ja politoloogiast toetatud mõtted identiteetidest, eliitide rollist ja läbirääkimiste kasulikkusest on ju tervitatavad. Üldiselt on ka mõistlik, kui tahetakse õppida, st küsida: mida tehti meil valesti.

Kuid seekord sisendavad Ellami üldised järeldused sedagi, et Tallinna kesklinna sõna tõsised mõttes rüüstati meie endi süül.

Pean silmas järgmisi passaaže...

Kas pronksiöö oleks teisiti kulgenud, kui Toompeal oleks olnud võimul teistusugne koalitsioon, näiteks Keskerakonnaga?