KUULA SAADET | Miks on Soros ideaalne vaenlane ehk kuidas vandenõuteooriaid poliitilise relvana kasutada?
Kuula saatest “Valeinfo: Paljastatud”, kuidas vandenõuteooriad on muutumas aina populaarsemaks, suisa “peavooluks”, ning kuidas seda poliitikas ja propagandas osavalt ära kasutatakse.
2016. aasta detsembris jalutas Ameerika Ühendriikides Washington DCs pitsarestorani Comet Ping Pong kodanik Edgar Maddison Welch, käes automaatrelv, ning hakkas tulistama. Welch oli kindel, et pitsarestorani keldris hoitakse seksorjadena lapsi ning ta oli tulnud neid päästma. Mõistnud, et tegemist on siiski tavalise restoraniga, andis hambuni relvastatud mees alla, politsei vahistas ta ning hiljem pandi ta neljaks aastaks vangi.
Madisson oli internetist lugenud nii-öelda pizzagate vandenõuteooriaid: teooria, et tolleaegne presidendikandidaat Hillary Clinton ning teised demokraadid juhivad pedofiilidest saatanakummardajate salaseltsi, mille üheks baasiks olla just too pitsarestoran. Võiks arvata, et Madissoni juhtum pani kaas-konspiratsiooniteoreetikud ümber mõtlema. Ei. Nende hinnangul oli tulistamisjuhtumi näol tegemist vaid labase lavastusega. 2019. aastal süüdati pitsakoht põlema ning restoran saab siiani järjepidevalt ähvardavaid telefonikõnesid.
Vandenõuteooriate toel on aset leidnud massitulistamisi ja vandaalitsemisi nii enne kui pärast pizzagate’i. Vandenõuteooriaks võib ju nimetada ka väidetavat valge rassi hävitamise vandenõud, mille tõid terroriaktide ajendiks Christchurchi mošeetulistaja Brenton Tarrant ning Utøya veresauna korraldanud Anders Breivik.
Kuid konspiratsiooniteooriate mõjuvõim vaid indiviidide käitumise mõjutamisega ei piirdu. Konspiratsiooniteooriad on kujundanud ka poliitikat üle maailma ning suutnud näiteks halvata rahvatervist.
“Üks ilmekamaid näiteid vandenõuteooriate mõjust on ilmselt laste vaktsineerimata jätmise märgatav kasv arenenud riikides. Kuuldavasti iga kümnes laps jääb vaktsineerimata. Tekkinud on uued leetrite puhangud, kuna kriitiline mass inimesi pole enam vaktsineeritud,” selgitab Madisson.
On meeldiv olla teistest targem
Muidugi tavaline inimene vandenõuteooriatest mõjuvõimsa relvana ei mõtle. Paljude tarbijate jaoks on see llihtne ja süütu meelelahutus.
Semiootikateadur Madisson selgitab, et teooriad on inimesele atraktiivsed samal põhjusel, miks on seda näiteks kuulujutud ja klatš: teooriad kajastavad kuulsaid ja ülimõjukaid tegelasi ning neis on paeluv saladuslikkuse ning kõlvatusemoment.
Lisaks pakuvad vandenõuteooriad murettekitavatele sündmusele või arengutele inimlikke ja lihtsaid selgitusi. Kõige tipuks võib teoreetik tunda end priviligeerituna ning targemana enda kaaslastest, kuna tema “silmad on avatud”. See on meeldiv ja lohutav tunne.
Suisa nii lohutav, et enam pole oluline ka näiline loogika.
“Korraga on võimalik uskuda ka üksteist loogilises plaanis välistavaid selgitusi. Näiteks, et koroonaviirus loodi teadlikult Wuhani laboris ning samal ajal pole viirust olemas,” ütleb Ventsel.
Kas vastuolulisi teooriaid nende jagamisel ka päriselt usutakse, on raske kindlaks teha. Igal juhul on teaduslikud uuringud kinnitanud, et teooriate levimine omab mõju teatud teatud sümbolite kohta (Bill Gates, George Soros, WHO jne) eelarvamuste loomisel. Inimene, olles lugenud arvukalt vandenõuteooriaid, seostab teatud nimed juba eos näiteks millegi kurjakuulutavaga.
“Stephan Lewandowski ja kaaslaste uuring näitab, et isegi kui teooriat tervikuna omaks ei võeta, on neil mõju üldise eliidivastaste, sealhulgas teadusevastaste, hoiakute juurutamisel,” selgitab Ventsel.
Kuidas tekkis vandenõuteooriate võidukäik?
Kõige eelneva tõttu levivadki vandenõuteooriad hästi ning võivad teatud seltskonna jaoks olla “kuulikindlad” pärast ka nendes peituvate valeväidete ümberlükkamist.
Aina rohkem võib märgata, kuidas vandenõuteooriaid levitavad ka poliitikud ning riigipead.
Näiteks üks vandenõuteooriate peavoolu tooja on kahtlemata olnud USA president Donald Trump, kes ka Black Lives Matter protestide ajal jagas Twitteris korduvalt vandenõuteooriateid levitava uudiskanali OANN teateid, eelistades seda isegi senise lemmikanali Fox Newsi uudistele.
“Vandenõuteooriate levik on kindlasti suurenenud. Need on pidevalt ka peavoolumeedias. On toimunud teatav peavoolustumine, kus vandenõuteoreetikust ei räägita enam kui külahullust,” tõdeb Ventsel.
Ventsel selgitab, et vandenõuteooriad on atraktiivsed ka tabloidid-ajakirjandusele.
“Vandenõuteooriate teema on inimlikult huvitav ja seda kajastatakse meedias palju. See seostub sentsiatsiooni ja konfliktiga, mis potentsiaalselt võidab klikke,” analüüsib ta.
Teooriate peavoolustamine mõjub aga levikule omakorda kütusena, sest teooriate jagamist ei tajuta niivõrd tabuna. Samal ajal aitab viraalsusele ja tabude puudumisele kaasa ka nii-öelda kõlakambri efekt: vaid teatud sotsiaalmeediakanaleid järgides kipub tekkima ekslik arusaam, et vandenõu-uskumused on ühiskonnas laialdaselt levinud.
Kuidas muuta vandenõuteooria relvaks?
Viraalsuspotentsiaal, eelhoiakute tekkimine ning reaalne mõju võimaldab omakorda konspiratsiooniteooriad oskuslikult näiteks propagandas või politiilises kampaanias ära kasutada.
Koroonakriisi ajal võis näha Venemaa propagandakanaleid levitamas vaktsiini- ja 5G vandenõuteooriaid. Ilmselt seepärast, et luua kaost ja võimendada konflikte ühiskonnas.
See ei tähenda, et sellised vandenõuteooriad pärinevadki ilmtingimata kuskilt autoritaarse riigi hämaratest koridoridest.
“Reaalselt riigivalitsuse kabinettidest on algupäraselt pärit väga vähesed teooriad, ma usun. Vaevalt, et riigimeestel oleks aega ja oskusi efektiivsete vandenõuteooriate väljamõtlemisega tegeleda. Pigem saame rääkida juhiste andmisest mingitele institutsioonidele,” analüüsib Ventsel.
Pigem kasutatakse juba toimivaid narratiive ning võimendatakse neid. Selline strateegia läheb käiku ka poliitikas.
“Tuleb tähele ka panna, et tihti toimub hoopis vandenõuteooria kaaperdamine ja sinna oma agenda sisestamine. Võtame George Sorose. Need vandenõuteooriad olid ammu enne seda olemas, kui Ungari peaminister Viktor Orban ja teised hakkasid teda pidama süüdlaseks 2015. aasta migratsioonikriisis või rahvusriikide lammutamises. Sellisel juhul võimegi küsida, kas Orban oli vandenõuteooria kujundaja või võimendaja,” selgitab Ventsel.
Ventsel ütleb, et vandenõuteooria teeb strateegiliseks see, kui on tuvastatav, et vandenõuteooria eesmärk ja mingisuguse valitsuse üldine strateegiline narratiiv kattuvad.
Vaenlane ja ohver käivad käsikäes
Vandenõuteooriaid iseloomustab tihti see, et on olemas ohver ja keegi, kes on midagi ohvrilt ära võtnud. Pakendades keerulised ühiskondlikud nähtused vandenõuteooria pakendisse, on võimalik “ohvritele” pakkuda lihtsaid lahendusi ning näidata konkreetselt, kes on temalt “midagi ära võtnud.”
Seepärast on enda läbi konkreetsete vaenlaste määratlemine ning selle vaenlasekuju vandenõuteooriate abil kinnitamine üsna mõjuv ka poliitilises retoorikas.
Nii Poola, Ungari kui Eesti puhul jõudsid parempopulistid võimule eliidivastase retoorikaga, mida võimendati vandenõuteoreetiliste narratiividega: olgu selleks süvariigi või tippglobalistide vandenõud.
Tähelepanuväärselt on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) pärast võimule jõudmist aina vähem hakanud rääkima süvariigist ning Sorosest. Enne riigikogu valimisi oli see norm. Samal ajal võib näha, kuidas need mõisted on erakonna enda kanalite kommunikatsioonis (raadiosaated ja Uued Uudised) endiselt päevakajalised.
“Vandenõuteooriad on kindlasti olnud abiks. Need aitavad luua konkreetse vaenlase kuju,” selgitab Ventsel. Samal ajal rõhutab ta, et üldjuhul aitavad vandenõuteooriad juba auditooriumis loodud stereotüüpe lihtsalt võimendada ja kinnitada.
“Vandenõuteooriatel on imepärane omadus kokku siduda väga erinevaid ja keerulisi teemasid. Kui võtta arvesse ajaloolised, ühiskondlikud ja majanduslikud tegurid, on ju väga keeruline kokku põimida immigratsioonikriis ja traditsioonilised pereväärtuste väidetav ohtusattumine. Vandenõuteooria (tippglobalistide — ML) aitab need väga lihtsasti põhjuslikult kokku siduda,” selgitab Madisson.
George Soros: ideaalne vaenlane
Mis seondub keskmisele inimesele, kui ta kuuleb või loeb nime George Soros? Ilmselt nii mõndagi. Nii mõnegi eestlase jaoks ilmselt ei midagi head.
Ventsel ja Madisson enda peagi ilmuvas raamatus/monograafias „Strategic conspiracy narratives: A Semiotic Approach“ Sorose vandenõuteooriaid analüüsisidki.
Nad tõdevad, et Soros on üks huvitav kuju, kes tähendab ungarlasele üht, leedulasele teist, venelasele kolmandat ning eestlasele midagi neljandat.
Universaalne sümbol. Tema isikut kasutavad strateegilises kommunikatsioonis samal ajal, kuid hoopis erinevate varjunditega, Venemaa propagakandakanalid, Kesk- ja Ida-Euroopa parempopulistlikud jõud ning USA Vabariiklased.
“Akadeemilises diskursuse on hakatud kasutama Sorose müüdi või legendi terminit, mis osutab, et eakat miljardäri kujutatakse üleinimlikult võimsa ja kuritahtliku antikangelasena, kohati lausa karikatuurse pahalasena, kelle hämaratest, kuid äärmiselt läbimõeldud ning süsteemselt septisetud tegudest jutustavad nii perifeersed meemisaidid ja sotsiaalmeedialõimed kui ka valimiskampaaniate loosungid,” analüüsib Ventsel.
Madisson lisab, et vahel omistatakse Sorosele suisa üleloomulikud võimed nagu tuleviku ennustamise oskus.
Kuid miks on loodud just Sorosest kurjuse ja nurjatuse sümbol?
Läänemaailm tunneb George Sorost Ungari juudi päritolu USA filantroobi, publitsisti ja riskikapitalistina. Ta sündis 12. augustil 1930 Budapestis Saksa-juudi sünninimega Schwartz, mille ta vanemad antisemiitliku tagakiusamise vältimiseks Soroseks muutsid.
“Seega esimene sümbol on “juut”. Üks levinumaid nii-öelda võõra kujusid juba aastasadu,” ütleb Ventsel. Samuti viitab nime muutmine millegi varjamisele, mis loob omajagu salapära.
1990ndatel saavutas Soros kuulsuse kui “mees, kes lõhkus Inglismaa Panga”, sest teenis Briti naela ja dollari kursi vahekorraga mängides üle miljardi dollari.
“Seega teine sümbol on “raha”. Meil on kristlikus kultuuriruumis rahaga üsna huvitav ja ambivalentne suhe,” tõdeb Ventsel.
Miljarditesse ulatuvate rahaliste investeeringute kõrval on Soros liberaaldemokraatliku maailmavaadet edendanud ka publitsistliku tegevusega, näiteks on ta põhjalikult keskendunud vähemuste õiguste, võimu läbipaistvuse ja kodanikuühiskonna arendamise temaatikale.
“Kolmas sümbol on “võim”,” järeldab Ventsel.
Raha, võim ja juudi-sugu loovad juba ainuüksi ise automaatselt stereotüübi, millele on väga mugav narratiive külge pookida.
Kuigi Sorose legend on sarnane, erinevad tõlgendused sageli kultuuri- ja auditooriumispetsiifiliselt. Näiteks religioossemad riigid levitavad üht narratiivi, ateistlikumad ühiskonnad teist.
“Eestis toonitatakse, et miljardäri sihipärane tegevus on valla päästnud mitmesuguseid konflikte ja kriise, alates värviliste revolutsioonide mahitamisest, lõpetades Euroopa põgenikekriisi ning üleüldise moraalse allakäiguni viinud kultuurimarksistliku ajupesuga,” räägib Ventsel. “Vähem on juttu kristluse kriitikast, sõdade vallapäästmisest ja nii edasi.”
