RAAMATUBLOGI: Instituut, kuhu lapsed tulevad üheotsapiletiga ehk Stephen King on kõva!
Suurmeister on suurmeister. Mitte et õudusromaanide superstaar alati peale läheks, aga kirjutada Stephen King oskab. Kui mitte arvestada krimkat, mida ta üritas, kuid mis suurem asi polnud. Ent kui ta hakkab välja mõtlema ebareaalseid sündmusi (mis võivad olla ka reaalsed, aga maailm neist ei tea), siis tabab nabakümnesse.
Alustuseks saabub üksik uitaja, töö kaotanud politseinik Tim depressiivsesse Ameerika väikelinna, mis asub keset tühjust ning saab tööd öövahina, tüübina, kes peab pimeduses korda. Siis kaovad Tim ja väikelinn tükiks ajaks pildilt, ent on selge, et tegu on püssidega seinal, mis ühel hetkel pauguvad.
Kui tasane sissejuhatus põhisündmustesse on tehtud, siis... Luke Ellis on geenius, kõigest 12, kuid hakkab ülikooli astuma. Paraku kustutavad tumedad jõud helga tuleviku – ühel halval ööl mõrvatakse Luke’i vanemad ning noormees leiab end Instituudist, kuhu on koondatud teisedki lapsed, kes peidavad endas erilisi võimeid. Luke on TK – telekineesi valdav nooruk, ta suudab ruumis üht-teist liigutada või värisema panna. Osa Instituudi „õpilastest” ehk uurimisalustest on TP-d, telepaatiliste võimetega. Need, kellel on ühinenud TK ja TP on haruldased, kes omavad superjõudu.
Võib arvata, et kui lapsed röövitakse, mitte ei paluta neid viisakalt inimkonnale appi tulla, ei kohelda neid ka siidikinnastes. Instituudi töötajad on halastamatud, pigem psühhopaadid, ja kui uurimisalused ei tee nõutut, mis on enamasti valulik ja vaimu räsiv protsess, heaga, siis teevad halvaga.
Instituudi esimesse poolde – seal selgitatakse välja võimed, mida üritatakse samas võimendada – on kogunenud värvikas kamp. Saatusekaaslased, kui nad just liiga hästi omavahel läbi ei saa, tulevad üksteisega vähemalt toime.
Ja nii see eluke käib, keset piinavaid katseid (vereproovid, vaimsed testid, veetanki uputamised) ja ebameeldivaid täiskasvanuid (asutuse juht nagu „Lendas üle käopesa” õde Ratched, psühhopaadist turvaülem, imalalt jõhkrad arstid), kes arvavad, et teenivad kõrgemaid huve ning kinnitavad lastele, et poole aasta pärast on nad kenasti kodus ja unustanud kõik, mis vahepeal toimus.
Paraku saabutakse Instituuti vaid ühe otsa piltetiga, põgenemine on võimatu. Lisaks Esimesele Poolele on Teine Pool ja sellel omakorda tagatuba ehk viimane peatuspaik. Ühega Instituut aga ei arvesta – lisaks telekineetilistele (ja mitte ainult) võimetele, on Tim lisaks ka tark, mõtlemisvõimeline ning sitke.
King kõnnib „Instituudiga” piiri peal. Kindlasti pole tore elada kaasa laste nukrale saatusele, kuid teisalt – kas see ei peegelda samaga killukest, häbiväärset killukest tegelikkuses, sest kindlasti ei ela kõik noored inimesed turvalistes ja armastusega täidetud kodudes.
Nagu Kingi puhul ikka, kruvitakse pinget keere-keermelt katkemiseni ja siis algab suur finaal.
