RAAMATUBLOGI: Sankt-Peteburg koos oma veidruste ja unistuste, rõõmu ja pisarate, elu ja surmaga
Vene klassikalises kirjanduses peitub midagi erakordset – see köidab. Ehk on põhjus selles, et omal ajal sai koolis kõik tähtsamad kirjanikud ja teosed läbi võetud ning meelde kinnistunud või on lugu ja tekst – tõlkijad on enamasti oma ala suurmeistrid – väärikas, suursugune ja voolav või loovad vene klassikud aegumatut... Ilmselt koondub kõik eelmainitu ja lisandub üht-teist, mida ei mõista või ei hooma.
Kirjastuse Tänapäev „Punase raamatu” sari on tänuväärne, toob maailma kirjanduse taas lettidele, sest minge proovige varem ilmunud Gogolit kauplustest leida.
„Peterburi jutud” koondab kuut Gogoli jutustust, mille üks osaline on Sankt-Peteburg, kuid peategelane inimene – suur või väike – koos oma veidruste ja unistuste, rõõmu ja pisarate, elu ja surmaga.
„Nevski Prospekt”. Peterburile on Nevski kõik ja ükski Peterburi elanik ei vahetaks Nevskit ka kõigi maailma hüvede vastu. Ja Nevskil aina toimub. Näe, märkas noor ja vaene kunstnik imelist brünetti ja järgnes talle... Näe, märkas noor porutšik imelist blondiini ja järgnes talle... „Oo, ärge uskuge seda Nevski prospekti. Kõik on pettus, kõik on unistus, hoopiski mitte see, mis paistab!”
„Nina”. Peterburis juhtub. Paastukuu 25-ndal päeval ärkab habemeajaja ivan Jakovlevitš ja tunneb sooja leiva lõhna, tõmbab särgi peale fraki, lõikab leiva pooleks ja leiab sealt... nina. Samal hommikul ärkab kolleegiumiassessor Kovaljov, teeb huultega „brr...”, astub peegli ette ja märkab, et nina on kadunud. Kui nina pole, siis tuleb ta tagasi saada, et õiglus võidutseks. Teel politseiniku juurde märkab Kovaljov, kuidas ühe treppi sõidab tõld, uksed avanevad, välja astub mundris härrasmees – tema nina! Peterburis juhtub.
„Kaless”. Väikelinn B. Mite Sankt-Peterburg. Aga uhkust siiski on, kui sinna asub *** ratsapolk. Uhkust ajab taga ka Pifagor Pifagorovitš Tšortukutski, kes kiidab viinavõtu käigus brigaadikindralile ja teistele kalessi – muud tal ägedat ei ole – mis maksab tervelt 4000 rubla ja mida kindral ja Co hommikul vaatama lubasid tulla. Hommikune pohmell lööb paraku mõisniku pildi selgeks.
„Portree”. Vanamehe portree. Millel on kummalised silmad, mis vaatavad portreest välja, otsekui purustades selle harmoonia oma kummalise elavusega. Ja kui vaene kunstnik Tšartkov, sinel räämas, maali 20 kopika eest ära ostab...
„Sinel”. Ühes departemangus... Väike ametnik, tühine, sinel kulunud, uut oleks vaja. Sinel on unistus, mis annab elujõu. Väikese inimese draama.
