RAAMATUBLOGI: Ajast, kui Liivimaa nunnad jõid päevas 4,5 liitrit õlut
Oh olid ajad meil siin Liivimaal... Kogu rahvas oli õllest, veinist ja viinast läbi imbunud, kirjeldab ajaloolane ja filosoofiadoktor Inna Põltsam-Jürjo suurepärases raamatus eestimaalaste kunagisest joogikultuurist.
Eesti rahvajook oli õlu juba muinasajast alates ning autor kirjeldab selle pruulimist, maitseid ja liike, müümist, tarnimist – eks kesvamärga toodi ka väljamaalt – ning mõistagi joomist äärmise põhjalikkusega.
Kahju küll, aga muistseid retsepte pole säilinud, sestap ei ole teada, millise mekiga või kui kanged toonased õlled olid. Aga joodi palju, sest vesi oli nagu oli, mitte just kõige tervislikum kõigi oma bakteritega. Muide, kui keegi karistuseks vee ja leiva peale pandi, siis leivaga polnud probleemi, see täitis kõhtu, ent see vesi...
Kesk- ja varauusajal oli siinmail päevanormiks ära kuugata vähemalt kaks-kolm liitrit õlut, lahjemat või kangemat. Nunnadele oli ette nähtud näiteks 4,5 liitrit, aga ilmselt mitte sarve segi löövat Saaremaa tüüpi märjukest. Härrasrahva jook pidi olema aus, mistap seda valiti hoolikalt enne, kui jootudel välja käidi. Jootudel paari liitriga hakkama ei saadud. Kroonik Balthasar Russow kirjeldab teinteteise laua alla joomise võistlusi, kus rüübati puukarikatest, mida nimetati kaussideks ja kuhu mahuks last vannitama. Kes viimasena püsti jäi, oli kangelane.
Maarjama õlu, nagu Euroopast tulnud tõdesid, suurem asi polnud. 1562. aastal kuulutas Maetten Mulle „Tallinna ehk saksa” õlle kohta: „Seda õlut peaks sigadele andma, mitte inimestele müüma.”
Oli see õlu, mis oli, kuid kurgust alla ta läks. Kusjuures linna raed kehtestasid õllele õiglase hinna – et valmistajad ja müüjad kasumit saaks ja rahvas jaksaks humalavett osta. Näiteks 1552. aastal määras Tartu raad, et kannu õlle hind peaks olema neli penni. Lihttöölise päevatasu oli toona viis killingit, mis tähendab, et selle eest sai osta 15 kannu kesvamärga. Kahtlane, kas tänapäeval saab lihtne töömesilane endale samaväärset lubada.
Vein tuli kaugelt sisse vedada ja sestap oli see kallis ning mõeldud rikkamale rahvale. Või jumalasulastele. Oleks läinud kulukaks pakkuda armulaual kõigile Kristuse verd, seepärast, nagu kirjutab Põltsam-Jürjo, pidi vein jääma ainult teenistust pidavale preestrile. „Kogudusele pakuti armulauakarika veega loputamisel saadud nn loputus- ehk ablutsiooniveini, mida hakati tõlgitsema ka lihtsalt lahja veinina.”
Veini jõudis Eestisse palju ja erinevat. 1768. aastal toodi Tallinna sadamasse järgmisi rüüpeid: Ungari vein, Burgundia vein, muskaatvein, piccardon, Prantse vein, madeira, mallaga, Hispaania vein, Portugali vein, reinvein, Moseli vein, Siracusa vein, Küprose vein, Korsika vein, šampanja ja sekt.
Veini ja Eesti, nagu ka õlle ja eesti kohta on kümneid põnevaid fakte. Näiteks soovitab Peter Erik Wilde oma „Arsti ramatus” sünnitajale turgutuseks veini anda: „Se jodaw wiin on weel parrem kui öllut, kui se naena joob agga sedda jodawat wiina, siis se kinnitab tedda ning aitab tedda lapse vaeva sees.”
Viin oli samuti Liivimaal meelepärane kraam, kusjuures kõigile ja sedavõrd, et aadlikud proovisid pastoreid – pühasid isasid – viinapõletamiselt kõrvale tõrjuda. 1730. aasta maapäeval kaevati, et mõned pastorid põletavad viina nii suures koguses, et nende enda viljast ei jätku ning seda tuleb juurde osta.
18. sajandil läks viinapõletamine nii hulluks, et see tõi endaga kaasa metsade nii põhjaliku maharaiumise, et isegi põõsad ja kännud juuriti välja.
Viina jõid kõik, mistap kirjeldas 1772. aastal ajaloo- ja filosoofiaprofessor Ernst August Wilhelm Hörschelmann ajalehes Revalsche Wöchentliche Nachrichten satiirilises artiklis, et päevas tuleb juua 12 pitsi viina. „On inimesi,” kirjutab ta, „kes võtavad päevas ainult kuus pitsi või isegi vähem. Kuid on ka niisuguseid, kes võtavad vähemalt kümme. Esimesed on vusserdajad ja diletandid, teised aga asjatundjad.” Viina tuli võtta halva ja värske õhu vastu, erutuse mahasurumiseks, söögiisu tekitamiseks, seedimise parandamiseks ja selleks, et soodustada higistamist. Nii tuli kokku 11 pitsi. Tosinas oli mõeldud igal aastaajal ilma talumiseks: „See pitsike peletab suvel palavuse, talvel külma ning kevadel ja sügisel rõskuse.”
Lõpetuseks: Eestimaa ei saanud minevikus õlle ja viinata, mida pruugiti ohtralt. Üks näide: aastal 1755. aastal elas Tartus veidi enam kui 3000 inimest, aga kõrtse tegutses sea 99.
