RAAMATUBLOGI: Kuradi jõmpsikad, puhuvad maleva ainsal fanfaaril toru tatti täis...
Ei või öelda, et oleks buum, kuid viimastel aastatel on ilmunud hulgi lapselikke mälestusi elust Nõukogude Eestis, tähtteoseks mõistagi Leelo Tungla triloogia „Seltsimees laps”. Paraku on mõnigi neist raamatuist liiga tumeda tooniga, justkui kirjanikud võtaks manti meie presidendiproua sõnumist, et nõukaaeg oli masendav.
Jah, meie punaminevik oli tõesti masendav, aga mitte toona, vaid tagasi vaadates. Elu oli nagu oli, aga elada tuli ja miks mitte teha seda naeratusega näol. Mäletate Aleksander Solženitsõni GULAG-i vanglaromaani „Üks päev Ivan Denissovitši elust”, mille lõpus peategelane õhkab: „Oli möödas päev, mida miski ei tumestanud, peaaegu, et õnnelik päev.” Kui Ivan Denissovitš võis elust pisut rõõmu tunda, siis, miks mitte inimesed teisel pool okastraati?
Kaheksakümnendad. Neljanda klassi õpilastel on pidupäev – nad võetakse pioneeriks. Pidupäev mõistagi padupunase õpetaja arvates. Kusjuures neid tumepunaseid kommuniste polnud mäletamist mööda palju, aga leidus ja kogu oma kommunismiihaluses olid nad ääretult koomilised.
Mai, peategelane – tema ihalus polnud ehitada kommunismi, vaid süüa Soome telereklaamidest nähtud jogurtit, saada nätsu ja ilus kustukumm – satub pioneeripäeviku pidajaks ning kui selgub, et nende klass ei viitsigi väga, punane kalts kaelas tubliks nõukogude inimeseks kasvada, vaid sörgib sotsialistlikus võistluses teiste sabas, saab temast päästeingel.
Nõukaajal oli oluline pakasuuha – tähtis pole teha, vaid näidata, et on tehtud. Nagu Leida Peips, kes lüpsis iga päev lehmast välja piima rohkem, kui pudulojus ise kaalus. Nii laobki Mai päevikusse kirja kõikvõimalikud üritused – nende eest jagati väärtuslikke punkte. Borši keetmine tähendas tutvumist vennasrahvaste köögiga, Kaubamajas käigule löödi pitsat „kaubanduse suunad täna” jne... Paraku tuli sellest petturlusest lõpuks kuidagi välja pugeda, mida klass ühiselt ja entusiastlikult ka tegi.
Ühesõnaga, raamat kirjeldab rariteetselt ja õnneks mitte lapsekeelselt elu Nõukogude Eestis ning teeb seda irooniliselt ja humoorikalt, mitte aga tumedalt. Tegelased on suurepäraselt ja reljeefselt välja joonistatud. Näiteks pioneerijuht, kes rõõmustab: „Kevad on käes. Adjöö tolmune tuba ja krõhvad puhkeruumis. Rääkimata neist jõmpsikatest, kes kogu aeg luba küsimata sisse tungivad. Puhuvad maleva ainsal fanfaaril toru tatti täis ja peksavad trummil maailma rahvaste rütme.”
Või kooli punadirektor, kes ei hoia end tagasi, kui klass pioneeride paraadile ei ilmu: „Te vedasite alt kogu kollektiivi, oma õpetajat, mind. Kuidas ma seletan seltsimeestele, et meie kooli üks pioneerirühm jäi korraga haigeks. Mis teid tabas? Katk? Ma ütlen, mis see on – see on parasiitluse katk. Ma keevitas selle teist välja. Kus teie kaelarätid on? Mis, siin on siis – dissidentide pesa.”
Või siis modelliks saada ihkav Kätu, kes mõistis ajaleheartikleid moeetendustest: „... palju paremini, kui raamatuid, kus allatulistatud lendur, jalgade asemel köndid, soos siili sööb.”
Oli see nõukaaeg, mis oli, aga lõbus oli see igatahes. Vähemalt enamasti.
