RAAMATUBLOGI: 20 naudinguhetke Agatha Christielt
Kui uskuda Wikipediat – aga miks ei peaks – võitlevad enim raamatuid müünud kirjanike edetabelis esikoha pärast William Shakespeare ja Agatha Christie. Tõsi, nimekirjas pole piiblit – seegi on pigem erinevate autorite kokkukirjutatud ilukirjandusteos.
Shakespeare püsib esikohal, kuigi ka Christie tulemus on täpselt sama – minimaalselt kaks, maksimaalselt neli miljardit raamatut (neid kokku lugeda pole võimalik). Ilmselt püsib Shakespeare liidrikohal seetõttu, et tema teoste arv on väiksem: 42 versus 85.
Christie fenomeni on uuritud sedavõrd põhjalikult, et osatakse suisa kirjeldada, millised keemilised protsessid tema teoseid lugedes inimajus toimuvad. Mõistagi. Kes ei tahaks leida edu valemit ning olla Christiest parem. Seni pole see üksikisikul õnnestunud, sest piibel on siiski kollektiivne ettevõtmine ning ligi neljakümnel mehel kulus kirjatööks väidetavalt 1600 aastat, et Christie üle lüüa. Saanuks mõrvaleedi samuti sedavõrd palju aega kirjutamiseks, poleks piibel ilmselt konkurent ning Poirot ja miss Marple kuulutataks üleilmselt prohveteiks. Mida nad tegelikult poolenisti juba on.
Briti mitme ülikooli teadlaste ühise neurolingvistilise uuringu tulemusel selgus, et Chistie sõnakasutus tõstis ajus mõnu- ja rahulolutunnet tekitavate keemiliste ainete nagu serotoniini ja endorfiinide taset. „Christie keelestruktuur tekitas ajus tavapärasest kõrgema mõnuainete aktiivsuse ning selle tõttu olid tema romaanid käestpandamatud,” selgitas uuringus osalenud Roland Kapferer.
Lisaks avastati, et Christie ei proovinudki olla Shakespeare, kes uusi väljendeid inglise keelde tõi, vaid kirjutas oma romaanid väga piiratud ja lihtsat sõnavara kasutades, mis aitab lugejatel paremini keskenduda juhtlõngadele ja sündmustikule.
Seega saab lugeja raamatust „Viimane vaimudetund” 20 mõnuhetke, sest kaante vahele on koondatud just nõnda palju Christie lühijutte teistpoolsest viirastustemaailmast, mis ta kirjutas karjääri algaastateil. Kusjuures hing on neis sisse puhutud nii Hercule Poirot’le kui miss Marple’ile. Mis omakorda annab viite, et alati – õigupoolest enamatel juhtudel – pole surmade puhul midagi üleloomulikku, vaid mängus on maise ja sureliku inimese käsi.
Suurepärased lood on need kõik, aga siit tuleks edasi minna. Christie on loonud arvukalt lühijutte, millest paljud pole maakeeles veel ilmunud, aga peaks. Shakespeare kogutud teosed seitsmes köites, mis mahutavad kogu ta loomingu, on Eesti keeles olemas. Kas Christie on kehvem?
