RAAMATUBLOGI: Kaks tõde, üks vale
Saatuse eest pole pääsu. Tegelikult oleks, kui me ei roniks sinna, kuhu pole vaja. Hea küll, meie ehk ei roniks, aga kui oled psühhothrilleri peategelane ja kirjanik ei käitu sinuga sündsalt, pole pääsu.
Pääsu pole ka siis, kui vanemad kupatavad sind varateismelisena tüdrukutelaagrisse ja sa satud ühte tuppa märksa vanemate neidistega, kes teavad elust nii mõndagi. Huvitav ja hirmutav üheaegselt. Mängides mängu „kaks tõde üks vale” – ehk andes kaaslastele kaks õiget ja ühe mitteõige fakti oma elust, arvaku ära – kuuled nii mõndagi. Ja siis lähevad kolm sinu toanaabrit seiklema ning sinna nad jäävad. Igaveseks.
Möödub viisteist aastat, kui peategelane, Emma, kelle kaaslased kadusid, kutsutakse samasse laagrisse, aga nüüd juba kunstiõpetajaks. Nood kolm kadunut – Vivian, Natalie ja Allison – on saanud tema maalide sisuks. Ent tõde on endiselt varjul. Emmagi varjab üht, teist ja kolmandat, kuid naaseb ikka paika, kus toimus tragöödia.
Olevku naasmine minevikku pakub hulga kahtlusaluseid ning variatsioone, mis toona võinuks juhtuda. Kuna tegu pole tavapärase krimkaga, ei anna autor lugejale ka vajalikke juhtlõngu, vaid pakub mitut nöörijuppi, milles üks võib olla õige, aga ei pruugi.
Muide laager – Ööbikulaager – on oma olemuselt äärmiselt sobiv õudust äratavateks sündmusteks: väikesed majakesed, kahtlane loodus, tume järv... See pole rõõmus paik, kus paistab päike ja kõik on õnnelikud ning rõõmsad.
Arvata, et see, kelle hingel lasub taak, on jäänud kunagistest sündmustest kahjustamata, oleks patt. Saati on ta jäädvustanud kadunud sõbrannad igaveseks hinge ja maalidele. Nüüd, vanemana, peab Emma olema vanemaks õeks kolmele noorele neiule ning samas leidma püha tõe mõistmaks, mis toimus minevikus. Ja kui toona läksid asjad dramaatiliseks, siis miks ei peaks minema nüüd? Kaks tõde, üks vale.
