RAAMATUBLOGI: Jõud versus mõistus. Hea versus paha. Üks neist on kaotaja
On (krimi)kirjanikke, kel iga trükirida on kui sulakuld. Jo Nesbø on üks neist. Ta võib rahulikult mööda minna enda loodud Harry Holest, maailma ühest vingeimast politseinikust ning kirjutada täiesti iseseisva raamatu. Nagu „Peakütid”. Ja tulemus on taas käestpandamatu.
Roger Brown on staar. Peakütt. Mitte selle sõna halvas, vaid heas mõttes. Ta suudab ilmeksimatult valida firmadele suuremaid ja väiksemaid juhte. Tal on silma, kõrva ja mõistust, et perfektselt ära kasutada FBI ülekuulamissüsteemi õigete valikute tegemiseks.
Samas on Brown ka õnnelik armastaja, kel elab koos unelmate naisega. Idüll. Ainult et selle eest tuleb maksta – neidise kunstigalerii ülelpidamine pole odav lõbu ja aeg-ajalt tuleb ajada hämaraid asju. Ent kui sul on tuttavaid, kes võlgnevad sulle – hoiad neist justkui hellast kohast, valmis pigistama – saad asjaga hakkama.
Brown, paraku, pole täiuslik. Ta on lühike, ja see häirib. Napoleoni kompleks. Kuid vastukaaluks on võim.
Kõik kulgeb kui siidi kuni päevani, mil on vaja valida juhti jälitusseadmeid tootva firma etteotsa. Mis saab valesti minna, kui supervalija ette astub täiuslik kandidaat, kelle on lisaks midagi, mis võib kindlustada sinu ja sinu printsessi elu kuni surmani?
Clas Greve tuleks fanfaaride saatel määrata firmajuhi kohale. Aga... Ühel hetkel algab mäng, kus pole selge, kumb on kass, kumb hiir. Mis tähendab, et pole selge, kes mängib kellega ja kumb võidab. Brown on parim, kuid, nagu ütlevad venelased – protiv loma net prijoma, jesli net drugova loma. Ehk: raudkangi vastu ei saa, kui pole just teist raudkangi.
Samas... Kui kaks kangi kohtuvad, siis peaks olema tegu võrdsete vastastega. Brown on oma ala parim. Kuid Greve teab ja näeb kõike ette, sest ta pole pelgalt teoreetik, vaid ka praktik – endine eriväljaõppega sõdur. Jõud versus mõistus. Hea (?) versus paha. Üks neist on kaotaja.
