RAAMATUBLOGI: Kuidas Eesti mehed kaitsesid sotsialistliku impeeriumi inimeste und
Meenutused hallist nõukogude ajast, kui Eesti noormehed olid sunnitud kahe või mereväelasena kolme aasta jooksul kaitsma, kirsad jalas ja AK 74 aeg-ajalt rinnal, kuid enamasti relvakapis, kuuendiku planeedi und.
Ajakirjanik Margus Haav on pannud kirja kireva ja tõepärase loo neist päevist, kui ta Kaliningradi oblastis raketiväelasena Nõukogude Liidu läänepiiri kaitses. Või üritas kaitsta, sest igaüks, kes on punaarmees aega teeninud teab, ent sotsialistliku impeeriumi kaitsevõime võis olla paberil terasest, kuid tegelikult oli paberist. Ju peegeldab kõige paremini nõukogude sõjamasina „vägevust” see, kuidas Mathias Rust suutis Helsingist õhku tõustes väikelennukil Moskva Punasel väljakul maanduda. Elagu Nõukogude armee!
Haava meenutusi lugedes väsib kael õige pea, sest lehekülg-lehekülje järel saab kaasa noogutada – jah, just nii oligi. Erinevus peitus pelgalt detailides (näiteks põhjapool aega teeninud ei veetnud kõike aega kirsades vaid pool sellest viltides), kuid põhimõtted olid samad: praporštšikke ja ohvitsere oli kolme liiki – alkohoolikud, lollid ja alkohoolikutest lollid, sõdurid vaatasid, kuidas saaks mitte midagi teha, end täis kaanida ja kusagilt midagi pihta panna, et pihtapandu viina vastu vahetada või piiritust hankida.
„Kord ühel raketikarauulil sattusin mingi salastatud suurlinna lähedal spetsiaalselt sõja puhuks valmis pandud erigaraaži, kus seisid sirgetes ridades kümned hoiatavalt ohtliku olekuga veokid, valmis vajadusel transportima isikkooseisu, varustust ja muud lahingus vajalikku. Pealtnäha uued ja uhked masinad olid seest tühjad. Ära oli varastatud kõik, mis vähegi andis. Mootorite pisidetailidest ja varuratastest ma üldse ei räägi, mõnel oli pihta pandud ka mootor ning käigukast kõige täiega ja ühel juhul isegi bensiinipaak ning istmed. Masinad seisid aknast tulvavas kuupaistes sirgetes ridades. Selles vaatepildis oli midagi kummituslikku. Läikivad, ähvardavad ja samal ajal täiesti kasutud veokid.”
Täpselt sama on sealgi, kus siinkirjutaja teenis. Olid garaažid, mida hoolikalt valvati – NZ, neprikasnavennõi zapas ehk puutumatu varu, mida tõesti enam ei puudutud, sest kõik varastamisväärne oli tuuri pandud.
Niisiis on Haav kirja pannud vägagi tõepärase meenutuse, mis paneb igal kuuendikku planeeti kaitsnud meesterahval hinge nortalgiliselt helisema. Suur tänu selle eest.
