RAAMATUBLOGI: Enesessetõmbunud ja autistlik, kohati väljakannatamatu, aga tõhus
Colin Dexter on inimkonnale jätnud pealtnäha kõigest kuraditosin krimiromaani, mille peategelaseks on inspektor Morse, pluss näpuotsaga lülilugusid. Ent esmalt saavad miljonid lugemiselamuse ja teiseks need, kes lugeda ei oska, võivad vaadata suisa kolme telesarja: „Inspektor Morse”, „Lewis” (kes oli ta peamine abiline) ja „Endeavour” (meie teleris „Noor inspektor Morse”).
Endeavour, muide, on Morse’i eesnimi – taksojuhist isa oli vaimustuses kapten James Cooki reisides, mis tehti just laeval Endeavour – aga see selleks.
Morse, enesessetõmbunud ja autistlik, kohati väljakannatamatu, aga samas äärmiselt helge mõistusega ja terane, istub seski raamatus baarides joogiklaasi taga enam, kui meie ühiskond tolereerib. Kusjuures joogid teeb välja enamasti vähem palka saav Lewis. Aga selline Morse juba kord on.
Mõrvalugu, mida tal seekord tuleb lahendada, on esmapilgul lihtne. Või mis mõrvalugu – kamp ookeanitaguseid eakaid härrasid ja prouasid in Inglismaal kultuurireisil ning Oxfordi luksuslikus hotellis läheb üks vanadaam infarkti tagajärjel teise ilma. Morse pääseks sekeldustest, kui poleks kadunud daami käekotti. Tühja sest kotist, kuid see sisaldas hindamatut ehet, mille kadunukese varemkadunud abikaasa oli pärandanud Oxfordi muuseumile.
Niisiis tuleb Morse’il tungida ookeanitaguste härrade ja prouade hingeellu ning samas uurida välja, millist elu elab asjaga seotud Oxfordi kultuuri- ja teadusrahvas ning nähtud pilt ei ole kaugeltki kultuurne ja teaduslik.
Nagu ikka, paneb Morse esmalt korra-paar omadega puusse, ent kui ta on võtnud nõuks juhtumi lahendada, siis ta seda ka teeb.
