RAAMATUBLOGI: Nõukogude Eesti realismi peegeldava tööstus-, vangla- ja spiooniromaan
Hallil nõukogude ajal öelnud AK ilmateadustaja, et ida suunalt pole meil kunagi midagi head oodata ja sai eetrikeelu. Üldistusi teha ei maksaks, sest näiteks Olga Pogodina-Kuzmina romaan „Uraan”, mille tsentris on meie Sillamäe, väärib kestvat aplausi.
Kui peaks „Uraani”, mille sündmused toimuvad 1953. aastal, liigitama, siis ütleks, et tegu on kaude tõsielul, kuid samas ka mõnedel dokumentidel põhineva Nõukogude Eesti realismi peegeldava ilukirjandusliku tööstus-, vangla- ja spiooniromaaniga.
Võiks arvata, et autor on veetnud nooruse Ida-Virumaal, aga ei, kuid siiski lähedal. Pogodina-Kuzmina on enda sõnul sündinud kusagil Siberis ja kolinud kolmeselt Peterburgi. Sillamäel käis ta ainest otsimas, kogus kohalike mälestusi ning tuhnis ajaloos. Noil aegadel elanuil ja ajaloolastel võib olla ehk oma nägemus, kuid lugejale tundub taust ja tegelased maalitud piisavalt autentselt.
Külas number 7 – tegu oli ju salastatus tsooniga, kus kaevandatakse väärtuslikku uraanimaaki aatompommi jaoks – elavate tegelaste palett on värvikas ning igaüks neist kulgeb oma kulgemisi, kuid kõiki seovad üksteisega õhemad või jämedamad niidid.
Esmalt endast väga-väga palju arvav välisluure spioon, kes monoloogides end ei paljasta, küll aga suuri ideid: „Pühendan tänasest päevast peale oma intellekti, energia ja mehisuse ainueesmärgile. Obscurum per obscurius, ignotum per ignotius – otsida salajast varjatust, tundmatut senikogematus.”
Else, kes õpib koolis, nagu kõik, luuletusi Nõukogude kodumaast ja targast Stalinist, kuid hämaruses viib metsavendadele süüa. Nii teevad tema vennadki, Ose ja Vaido, kes päeviti töötavad kombinaadis, öösiti peavad vabadusvõitlejatega sidet. Kuid Elset vaevab kahtlus, kas tasub elada unelmate maailmas, unistades vabast Eestist või olla realist.
Metsavennad Valter, Arvo ja Jürgen, kes ootavad valget laeva ehk seda, millal lääs Eesti vabastamiseks sõda alustab.
Insener Aleksei Fjodorovitš Vorontsov, abitootmise ülem, naistesse tüünelt suhtuv naiste lemmik, on liiga endassetõmbunud, mis ei sobi aktiivselt sotsialismi ehitavale kodanikule.
Taissia Kortjomkina, kahe lapse ema, kes lõi vägivaldse mehe kus kurat, elab oma tagasihoidlikkuses, kuni ükskord lööb särama.
Kombinaadi direktor Arseni Jakovlevitš Gakov – nagu vene bõliinakangelane, väliselt lihtne ja heasüdamlik, aga läbinägelik.
Varas Ljonka Mai, kes on paranduslike tööde laagris õppinud ellu jääma, nagu ta tegi seda Leningradi blokaadi ajal, kuid ühel hetkel satub teeristi nagu vene muinasjututegelane – kas minna paremale või vasakule.
Seaduslikud vargad Porfiri ja Golõi Tsar, mõlemad oma kaaskonnaga, kes asuvad laagris võitlema võimu nimel. Aeg on uus ning vanad seadused ei kehti, arvab Golõi Tsar. Porfiri arvates on aga vargaseadused igavesed.
Terava keelega tädi Zina, pesumajatöötaja ja endine vang, kes kurdab tšastuškades noorust taga: „Asemel on nõnna kurb mul, ei keski punu silita. Oli aig, kus pandi taha, nüid enam suhugi es saa.”
Laagriülem kindral Koretski – platnoide kõneproogis hüütakse teda „peremeheks” – keda austavad kõik.
Lisaks hulk kõrvaltegelasi... Näiteks linnakese „kõrgem seltskond”, mis oli läbi põimunud karikatuursevõitu sugulussidemetega nagu Gogoli „Revidendis”: peainseneri Tarass Kapitonovitš Butko naine Angelina Lazarevna juhib kombinaadi kaadriosakonda ja ametiühingu tööd, tütar Nina, läbikukkunud näitlejanna, oli peadirektori sekretär...
Episoodides näitavad end Nõukogude Liidu kõrged riigijuhid Jossif Stalin, Lavrenti Beria ja teised.
Niisiis lava on suur ja näitlejaid palju. Ehitatakse üles Sillamäed, kaevandatakse uraani, elatakse vangilaagris, oodates amnestiat, elatakse metsas, oodates helget tulevikku, elatakse Nõukogude Eestis ning kohanetakse... Kogu idülli – kui seda saab nõnda nimetada – rikuvad mitu mõrva ning elu külas number 7 läheb ärevaks.
