RAAMATUBLOGI: Miks polnud Nürnbergi protsessil kohtaluste seas Winston Churchilli ja Suurbritannia armee juhte?
Ajaloo kirjutavad võitjad. Ja võitjad otsustavad, kes on kurjategijad, kes mitte. Tappa päevaga 25 000 tsiviilisikut... Kui seda teevad natsid koonduslaagrites, siis mõistagi on see kuritegu. Kui seda teevad inglased – võitjad – siis... No ei ole vaja pisiasjadele tähelepanu pöörata, arvavad nad.
Kolmveerand sajandit pärast Dresdeni pommitamist liitlasvägede ehk Suurbritannia ja USA lendurite poolt, tõstsid britid taas jõuliselt üles küsimuse – kas see, kui täiesti tühjast, veebruaris, kolm kuud enne sõja lõppu, kui tulemus on teada, tehakse maatasa rahulik linn, pole sõjakuritegu? Kui jah, tuleb süüdlased süüdi mõista, sest see patt on aegumatu.
Tegelikult tahtsid mitmed briti ajaloolased ja ajakirjanikud juba vahetult pärast sõja lõppu teada, miks polnud Nürnbergi protsessil kohtaluste seas Winston Churchilli ja Suurbritannia armee juhte, kelle käsul tapeti tuhandeid süütuid ja rahumeelseid inimesi, naisi ja lapsi.
„Leegid ja pimedus” on karm raamat. Enne kui lennukid linna kohale kerkivad, on enam kui poole teose jagu rahu ja vaikust. Ajakirjanik ja ajaloolane Sinclair McKay kirjeldab olukorda, mis oli kaugel sõjast, nagu ka Dresden sõjalisest objektist.
Autor maalib lugejale pildi kõrgkultuursest Dresdenist, mille kaunis arhitektuur paelus maailma sedavõrd, et linna külastasid tuhanded turistid. Teatrid, ooperimaja, kunstigalleriid... Dresden oli pärl... kuni võimule tulid natsid ja algas uus ajastu. Ent kultuur jäi, kuigi juudid, keda linas oli palju, kadusid. Dresdeni, ent samas ka Natsi-Saksamaa ajalugu, on raamatus kirjeldatud läbi inimeste ja nende saatuste.
Paraku vajas sõda sõdimist ning sõjal pole humaansusega midagi ühist. Juba 1927. aastal, arutledes tuleviku sõjapidamise üle leiti, et keegi ei saa olla kaitstud ning tsiviilelanike pommitamine (loe: massiline tapmine) on õigustatud. „Tehases mürsku täitev tüdruk on sama palju sõjamasina osa kui seda kahurist tulistav sõdur,” kuulutas lord Tiverton. „Aga türduk on palju haavatavam ja jääb kindlasti rünnaku alla. Pole võimalik öelda, et niisugune rünnak poleks õigustatud. Tsiviilelanikkonda tuleb rünnata.”
1944. aasta suvel saadeti Suurbritannia väejuhtidele konfidentsiaalne memo, kus pakuti välja apokalüptilisi rünnakuid Berliinile ja teistele Saksa linnadele. Küsimus polnud sümbolistlike objektide hävitamises vaid teadlikult võeti sihikule inimelud. „Eesmärgiks oli tabada tihedamalt asustatud paiku ja rünnata mitu korda, jätmaks elanikele muljet, et valitsus ei suuda neid kaitsta. Küsimus oli palju enamas kui moraalis: neid tsiviilisikuid – emasid, vanureid ja väikelapsi – nähti süütepommide sama sobiva sihtmärgina kui neid valitsevaid natse.”
Moraaliküsimus kerkis esile hiljem, pärast sõda, sest lisaks sakslastele hukkus pommitamise aktsioonides ka sadu Briti ja USA lendureid. Sõjaveteran ja kirjanduskriitik Paul Fussell arutles aastaid pärast sõda: „Me teadsime, et sakslased olid sõja kaotanud ja nemad teadsid ka... Meid heidutas see kohutav sihikindlus, millega sakslased oma kaotuse pedantselt ja sõna otseses mõttes läbi mängisid. Kui meie võit oli selge, siis miks pidime me selle jõuga läbi suruma, seejuures neid ja ennast tappes?”
Ent need küsimused tulid hiljem. Esmalt tuli pimeduse päev ja õuduste öö, mis tuli läbi ja üle elada nii pommitatutel kui pommitajatel ja mis mõjutas ellujäänuid surmani.
