Jennifer Worth on oma raamatus „Parandusmaja varjud" pannud inimeste mälestuste põhjal kirja nii mõnegi loo tollest ajast, mida ma õrnahingelistel lugeda ei soovitaks. Vaestemajadest hullemat kohta ei olnud: ehkki sealne lahja kört päästis näljasurmast, põhjustas seal veedetud aeg sageli inimestele pöördumatu kahju: emadest-isadest eraldatud lapsed surid massiliselt armastusepuudusesse, emad aga võisid kaotada läbielatu tõttu mõistuse. Iroonilisel kombel ei ole sellised vägivaldsed ema-lapse lahutamised ja eluaegsete traumade põhjustamised lõppenud. Võib-olla isegi vastupidi: just sagenenud.
Heategemise eesmärgil võivad inimesed teha väga palju kurja. Näiteks otsustas Nõukogude võim omal ajal, et kõik inimesed peavad elama „normaalsete standardite järgi" ja surus loodusrahvad paneelmajadesse ning pesi nad puhtaks nagu kord ja kohus. Selle tulemusel paljud inimesed surid: nad ei suutnud ellu jääda neile loomulikust elukeskkonnast lahus ja ilma neid katnud kaitsekihita.
Nii et ma tegelikult ei kahtle, et lastekaitsjad tahavad kõigile ainult parimat, nõndasamuti, nagu soovisid ju teisi aidata ka need, kes lõid vaestemajad või kes pesid puhtaks loodusrahvad.
Hollandlast julm otsus
