Ilmselt ei suuda rootslased väljuda kaamosest ega näha, et maailm ei pruugi ka pilvise ilmaga olla tume. Kui Junker pidi elusana (kui seda sõna mitte võtta otseses tähenduses) püsimiseks pruukima psühhotroopseid ravimeid ja morfiini, siis „Oomeni” peapersoon, samuti noor politseinik Vidar Jörgensson saab hakkama droogideta, kuid masendunud mees on ta ometi, nagu ka raamatu kogu õhkkond.

„Oomen” koosneb kolmest osast ja mitmest loost. Algab kõik 1994. aastal, kui põleb maha üks maja, milles leitakse mõrvatud neidis. Pisut hiljem võiks juhtumile punkti panna, sest Vidari abil jõutakse ruttu süüdlaseni – tapetu poiss-sõbrani, kes pannakse pikaks ajaks trellide taha.

Ent samas algab teine lugu – mõrvar on noore Isak Nyqvisti onu ning poissi hakkab painama mõte, et tapahimu pole tallegi võõras.

Möödub üheksa aastat, kui Vidari ja teismeliseks sirgunud Isaku teed ristuvad. Ning ühtäkki polegi Vidar enam nii veendunud, et saatis omal ajal vanglasse õige mehe. Siitmaalt hakkab ta karjäär allamäge veerema.

Suvi 2017. Vidar on politseist lahkunud, töötab siin ja seal ning teab, et õige mõrvar on vabaduses. Ka Isak on sirgunud. Algab lõppvaatus.