RAAMATUBLOGI: Naisterahvas keset maskuliinset maailma
Anna Tellil tasub silma peal hoida, sest tema raamatud lähevad aina paremaks – tegu ei ole veel tipuga, aga kõvad keskmikud ja täiesti loetavad.
Kui Telli debüütromaanis „Neli päeva Kabulis” pidid naisterahvad klaarima kogu räpa, mida mehed olid korraldanud, siis nüüd taas. Ehk siis taaskord feminism, aga see pole siinkohal oluline. Eks naised olegi kõvast puust.
Kriminaalinspektor Anna Lund naaseb pärast kaksikute sündi ja emapuhkust tööle erakorralise üksuse läbirääkijana, kuid oma põhitööd saab ta teha napilt. Esmalt on vaja leida Rootsi välisteenistuse politseinik, kes läks Kosovost kaduma. Asi pole kaugeltki puhas, sest kadunu ametivend, selgub, on kõike muud kui õigusekaitsja. Narkoäri, lõbumajad... Ja kui sa Jugoslaavia maffiale võlgu jääd, pole head loota.
Samal ajal saab politseitöölt turvafirmasse üle läinud neidis, Ellen Engwall, ülesande transportida Euroopast Rootsi auto, mille suletud pagasnik peidab endas miskit, lisaks kannab sõiduvahend varastatud numbrimärke. Ehk siis asi on kahtlane.
Ühel hetkel ühendavad kaks naisterahvast jõud, sest politsei kadumine ning auto transportimine on ühe stoori lülid.
Tell teab, millest kirjutab, sest on viibinud sõjaväemissioonidel nii Kosovos kui Kabulis. Ehk siis Amanda Lund on osa autorist endast, kuid mitte lõplikult. Telli sõnud kandideerisid õrnema soo esindajad küll läbirääkijaiks, kuid põrusid katsetel. Niisiis kujutab ta raamatus seda, mida vähemalt Rootsi veel ei ole.
Intervjuudes on Tell rääkinud, et paneb romaanide peategelase olukorda, kus viibis ka ise ehk naisterahvas keset maskuliinset maailma ning lisas, et sai sama hästi hakkama kui Amanda.
