RAAMATUBLOGI: Muinasjutuvesja mõrvamüsteerium. Teekond läbi lõbumajade ja kõrtside, sõjaväeosade, haiglate ja kuningalossi
Krimiromaanide autorid aeg-ajalt võimalusi lugejat üllatada ning nende fantaasia liigub teinekord piiritutesse kõrgustesse. Kuritegusid on lahendanud lambad – ei, mitte kahejalgsed, peast veidi lambad, vaid just need määgivad loomad kel seljas kasvab vill – Vladimir Iljitš Lenin, „Kuritöö ja karistus” on saanud järje...
Seekord leidis jõud ühendanud krimkameistrid A.J. Kazinski (kelle pseudonüümi taga peituvad Anders Klarlund ja Jacob Weinreich) ja Thomas Rydahl (temal on maakeeles ilmunud üsna hea teos „Eremiit”), et kuulsa muinasjutuvestja Hans Christian Anderseni hoolsalt peetud päevikus on pooleteist aasta pikkune paus alates sellest, kui ta naases Itaaliast kuni tema esimese suure looni „Pöial-Liisi”, mis ilmus 1835. aastal.
Tulevane suurkirjanik vaevles loomekriisis – taskud on rahast tühjad, kriitikud on ta viimased teosed allavett lasknud, inspiratsiooni pole... Mis võiks õrna hingega Anderseni aidata õigele teele?
Kazinski ja Rydahl leidsid põhjuse, miks Anderseni päevikus on paus ning kuidas ta jõudis muinasjuttudeni, ent selleks tuleb läbida pikk ja karm teekond ning lahendada mõrvajuhtum.
„Pärast lõbumaja külastust, kus Andersen ühest lõbutüdrukust süütult oma kuulsaid käärilõikeid meisterdab, tapetakse lõbutüdruk ja kahtlus langeb Andersenile. Ohvri õe pealekäimisel võetakse kirjanik kinni ning surmanuhtlusest pääsemiseks on ta sunnitud koostööd tegema, et veenda politseiülemat oma süütuses. Nii on ta teoses korraga nii peamine kahtlusalune kui ka uurija. Tavaelus kohmakal ja saamatul mehel on ainukordne võime näha seoseid seal, kus teised neid ei näe, ja mõrvari üha parem mõistmine viib teda lahendusele lähemale. Samas hakkab ta kahtlema oma mõistuses: kas ta seisab mõrvarini jõudes tõesti silmitsi iseendaga?” Nõnda kõlab tagakaanel olev raamatu tutvustus, kus on põhiliin välja toodud.
Andersen saab abiliseks tapetud lõbutüdruku õe Molly, kes üritab end elus hoida, kasvatada õetütart, kuid samas võtab ta kohustuseks leida ka mõrvar. Krimka krimkaks – lugu on iseenesest hea – kuid suisa suurepäraselt on lahti kirjutatud toonane Taani kogu oma rikkuses ja vaesuses, valus ja vaevas. Teekond liigub läbi lõbumajade ja kõrtside, sõjaväeosade, haiglate ja kuningalossi. Anderseni ja Molly vastased on madam Krieger, kes on röövinud tuntud kirurgilt lapse ning tundmatu mereväelane, ent mis neid ühendab?
