Eks ta ole... Kas on siinmail kommunisti, kes ei räägiks, kuidas ta oli veendunud Eesti Vabariigi taassünnis ning kogu tema tegevus nõukogude ajal oligi suunatud sellele, et Pika Hermanni tornis lehviks löntsis punalipu asemel uhke trikoloor. Nüüd üks on – Leito, kes tunnistab raamatus ausalt: jah, olin karjäärikommunist ega uskunud, et Eesti vabaks saab.

Veel 1988. aastal oli ta Rahva Hääle peatoimetajana sunnitud end autoriks märkima parteimajast tulnud artiklile „Kes tellib muusika?”, kus sarjas USA ideoloogiat, raadiojaamu Ameerika Hääl ja Vaba Euroopa ning Eesti vabadusvõitlejaid. „Karl Vaino kutsus mind enda juurde ja ütles, et seda oleks vaja teha. Alltekst oli selge: kui ei, siis tuleb peatoimetaja kohaga hüvasti jätta. See oli otsustamise koht. Allusin survele. Tagantjärele võin öelda, et see oli minu elu üks kahetsusväärsemaid otsuseid.”

Leito kahetseb sedagi, et mälestusväärne artikkel isemajandavast Eestist ilmus Edasis, mitte Rahva Hääles. Leito oli sel ajal toimetusest ära ning tema asetäitja ei julenud nii tundlikku teksti ajalehte panna. Ent kas Leito oleks artikli avaldanud? „Tõsine küsimus. Nüüd oleks kena vastu rinda taguda ja väita, et muidugi oleksin. Siis oli olukord teine. Jätkuv stagnatsioon ei jätnud parteilehe peatoimetajale ülearu suurt manööverdamisruumi. Püüdes olla võimalikult objektiivne, pakun, et minu positiivse otsuse võimalus oli 51%.”

Nõukogude Eesti aeg oli selline, et tuli teha valikuid ning parteiline karjäär oli üks võimalustest end mõnusalt ja mugavalt ära elatada. Ei olnud ju parteihooned täis puukeelseid venelasi, kelle pihta eestlased mõtteis sülitasid. Ei olnud isegi mitte leppimist paratamatusega, vaid oli nagu oli, teistsugust elamist ja olemist ei osanud isegi tahta. Kui juured on siin, siis juured on siin.

Pärast Eesti filoloogia tõpetamist Tartus siirdus Leito giidiks ja kui talle tehti ettepanek asuda tööle pika nimega asutuse – Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Välisturismi Valitsuse – instruktoriks, siis soostus. Edasi läks tee üsna püstloodis, põikega isegi Moskvasse, kus oli võimalus kaks aastat töötada suures parteimajas NLKP Keskkomitee propagandaosakonna instruktorina ehk siis jälgida, et meedia kirjutaks asjadest nii, nagu need ei olnud, sest tegelikkust ei saanud ju nõukogude inimesele presenteerida, kuigi kõik nägid seda isegi. Järgnes kojutulek, ent EKP propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhataja ametikoht polnud sugugi madal, pigem nomenklatuuri kõrgemas otsas.

Leito tunnistab, et parteilise karjäärita poleks tal olnud hüvesid, mis jäid lihtrahvale kättesaamatuks – neljatoaline korter kesklinnas, välismaasõidud, eripoed, suvitamisvõimalus Keila-Joal...

„Tagasivaadete” suurim väärtus peitubki selles, et Leito kirjeldab nii Moskva kui Nõukogude Eestis parteiladvikus toimunut pealtnägija pilguga ning selgitab, kuidas kommunistid asju nägid või neile reageerisid. Vanem põlvkond ehk mäletab, kuidas 1982. aastal algas võitus Soome televisiooni vastu ning katuselt asuti antenne maha võtma. Leito kirjeldab koosolekut, kus asi käima lükati, Siinse KGB boss Karl Kortelainen nõudis, et segajad pandaks peale, kuid see osutus võimatuks. Seejärel analüüsiti põhjanaabrite televisiooni ning parteikontrolli esimees Leonid Lentsman oli veendunud, et Soome TV reklaamid pole muud, kui nõukogude elulaadi sihilik õõnestamine. Õnneks lõppes võitlus kapitalistliku televisiooni vastu, nagu teisedki nõukogulikud võitlused ehk kaotusega.

„Partei ridadesse kuulus igasuguseid inimesi alates karjäärikommunistidest ja lõpetades juhuseiklejatega,” kirjeldab Leito. „Ei puudunud ka ideelised sotsialismiehitajad. Minu töös tuli kokku puutuda ka ortodokssete ehk padukommunistidega, kes kiivalt jälgisid ideoloogilist puhtust ja toppisid oma nina igale poole.”

Ega kommarid saanud suurt aru, mis Eestis tegelikult toimub. Leito meenutas, et 40 aastat siinmail elanud parteijuht Karl Vaino arutles tõsimeeli, kui iseseisvustuuled puhuma hakkasid, et rahvuslipp, heakene küll, aga kuhu sel sini-must-valgel punane viisnurk panna?

Omaette põnevik hargnes lahti siis, kui Eesti vabaks sai ning ajalehtede vahel läks armutuks ärivõitluseks, kus vend ei tundnud venda ning ka selle räägib Leito põhjalikult lahti, mõistagi enda vaatevinklist.

Aga jah, „Tagasivaated” on tõhus meenutus Eesti minevikust, aus ja realistlik, rääkides asjadest nii, nagu need olid.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid