RAAMATUBLOGI: Raamatutäis kentsakaid lugusid olümpiapäevilt, eestlasedki on pildil
Elus on ikka nii, et kaadrisse jääb oluliselt vähem kui kaadri taha. Ka spordis, suures spordis. Olümpiaraamatud kirjeldavad vaid olulist, kuigi ka see võib tihtipuhku olla tavapäratu, ent suurem osa niiöelda kollastest sündmustest, mis on värvikad-naljakad-kurvad-põnevad, ilmub ajalehtede veergudel ja saab peagi makulatuuriks. Luciano Wernicke tuli mõttele tuhnida annaalides ning eriskummalised olümpialood kokku koguda.
Mõistagi on raamatus kirjas vaid tühine näputäis kentsakatest juhtumitest, mis tegelikult olümpiamängudel ja nende ümber toimub. Juba meie sportlaste juhtumistest saaks mahuka teose, aga mõistagi ei viitsinud autor hakata viimase sajandi Eesti lehti läbi uurima. Seega tuleb leppida sellega, mis kirjas on, ent sedagi pole vähe.
Eestlasi on raamatus siiski mainitud. Mõistagi kirjeldatakse Martin Kleini 11 tundi ja 40 minutit kestnud maadlusmatši 1912. aasta Stockholmi olümpial, aga ka lühikeses peatükis „Lipuintsident” piinliku hetke, kui Erika Salumäe võidu auks tõmmati Barcelonas Eesti lipp masti tagurpidi.
Eesti, muide, on tegelane ka Helsingi 1952. aasta mängude eel. Nimalt tahtsid soomlased tuua olümpiatõrviku Kreekast kohale läbi Nõukogude Liidu ja Eesti – enne tule üleandmist Soomele jooksnuks sellega meie kohalikud sportlased – kuid Moskva oli plaanile kategooriliselt vastu. Punariigi sportlased rikkusid olümpahinge ka sellega, et keeldusid peatumast olümpiakülas, vaid üürisid Otaniemis kasarmu, kus magasid okastraadi taga ja koerte valve all.
Kui jutt juba sotsialistliku üliriigi atleetidele läks... 1960. aasta Rooma olümpial, 400 m vabaujumise eelvõistlusel tundus Leonid Kolesnikovi etteaste kuidagi kahtlane – ta jäi teistest kaugele maha, pladistas ning ujus kohati koera. Kohtunikud käsutasid suuna pidamisega kimpus olnud mehe basseinist välja ja selgus, et too oli purupurjus.
Näitena veel üks alkoholi sisaldav lugu, kus saab selgust, miks lendaval soomlasel Paavo Nurmi on „kõigest” üheksa, aga mitte kümme olümpiakulda. 1920. aastal Antwepenis andis treener prantslasele Joseph Guillemot’le enne 5000 m jooksu finaali võlujooki. Paarsada meetrit enne finišit rebiski Guillemot soomlasest lahti ja võitis. Hiljem selgus, et võlujook koosnes rummist, veest ja munarebust. Poole pikemal võistlusmaal sai Nurmi revanši, ja seda tänu Belgia kuningas Albertile, kes kindlasti tahtis finaaljooksu näha, aga pidi õhtul olema kunstinäitusel, mistõttu määrati start kolm tundi varasemaks. Guillemot oli paraku just lõpetanud hiiglasliku lõunasöögi, kui ta rajale käsutati. Prantslase protest ei mõjunud ja ta sai lõpuspurdis Nurmilt lüüa.
