RAAMATUBLOGI: Kogukond on tähtsam kui Brüssel ja seadused
„Surm Dordogne’is” on järjekordne tõestus, et suurepärase krimikirjanduse leidmiseks tasub pilgud Põhjamaadelt mujale pöörata. Tahaks väga öelda, et ärge vaadake ka Suurbritanniat, kust tuleb koormate kaupa traditsioonilisi mugavuskrimkasid, aga ei saa, sest Martin Walker on britt, täpsemalt šotlane. Ent tema raamatud kirjeldavad Edela-Prantsusmaa väikelinna St Denis’d.
Niisiis lepime kokku, et tegu on Prantsuse krimiromaaniga. Või õigemini elustiiliromaaniga, mille peategelane on juhtumisi politseiülem Bruno. Bruno Courreges. Kuigi jah, krimka on see siiski, kuid äärmiselt äraspidise finaaliga. Ja mitte ainult finaal pole äraspidine.
Eestis, nagu reaalsus seda näitab, on keeruline mõista, mida tähendab kogukond. Aga tähendab seda, et sinu suhted naabriga võivad olla nagu Andresel ja Pearul, kuid sa ajad lõpeks ühte asja.
„Kingsepp Bachelot jõi oma hommikust veini Faquet’s, samas kui ta naaber ja vihavaenlane alustas oma päevi Ivani kohvikus Cafe de Liberation. Nende vaen pärines vastupanuliikumise ajast, kui üks neist oli kuulunud kommunistlikku rühmitusse ja teine liitunud de Gaulle’i Vaba Prantsusmaaga, kuigi Bruno ei mäletanud kunagi, kumb oli kumb. Tema teadis vaid seda, et mehed polnud teineteisega pärast sõda sõnagi vahetanud, ei lubanud oma pereliikmetel vahetada enamat kui ühe jäise bonjour’i ja kumbki härrastest oli kuulu järgi aastaid pühendanud diskreetsele, ent sihikindlale pingutusele teise naist üle lüüa.”
Eelnev ei tähenda vähimatki siis, kui tuleb seista kogukonna ja ideede eest.
Kogukond tähendab ka seda, et kõik, eesotsas linnapea ja politseiülemaga, on vastu Brüsseli ehk Euroopa liidu idiootlikele bürokraatidele.
„Bruno, kes oli ustav oma kogukonnale ja linnapeale, mitte Prantsusmaa ametlikele seadustele, eriti kui need olid sisuliselt Brüsseli seadused, mängis pidevalt peitust Euroopa Liidu inspektoritega, kellele oli tehtud ülesandeks jõustada Prantsuse turgudel EL-i hügieenieeskirju. Hügieen on ju tore ja puha, aga St Denis’ kommuuni elanikud on oma juustusid ja pate de foie gras’d ja rillettes de porc’i valmistanud juba sajandeid, ammu enne seda, kui EL-ist haisugi oli, ega suhtunud just armastavalt bürokraatidesse, kes kirjutasid neile ette, mida nad võivad müüa ja mida ei või. Bruno oli koos teiste munitsipaalpolitseinikega tööle pannud keeruka ettehoiatamiskava, et külapoodnikke inspektorite visiitidest teavitada.”
Noh, härra Mihhail Kõlvart, Tallinna meer, ja kes teil seal MuPo ülem on... Kas teiegi annate kiirekorralselt poodnikele teada, kui Brüsseli idioodid – nii neid St Denis’ kutsutakse – taas liikvel on ja ostate poisikestele jäätist, kui nad inspektorite auto kummid läbi torkavad või kartuli summutisse suruvad, et mootor kokku jookseks? Ei? Miks? Miks meie lömitame Brüsseli ees, kui prantslased seda ei tee?
Bruno on igati lahe sell, teeninud armees, viibinud Bosnia konflikti keksmes, kuid nüüd annab kogukonnale kõike, mida anda suudab – treenib noori ragbimängijaid ja tennisiste, otsib koeri ja kasse, saab kõigiga kenasti läbi, ühendab vaenupooli... „Ma olen siin õnnelik. Mul on palju tegemist, enda arust olen kasulik ja ma elan kohas, mida ma armastan, rahva seas, kes mulle meeldib,” kirjeldab Bruno oma tundeid.
Ent Bruno poleks õige prantslane, kui ta ei peaks lugu väärt toidust ja veinist, mille kirjeldused panavad suu vett jooksma, kusjuures roogi valmistab ta mõistagi ise. „Söed olid täpselt parajad, õhuke tuhakiht hõõguvpunaste süte peal. Ta asetas resti süte lähedale, sättis biifsteegid küpsema ja ümises hümni, mis võttis tal pika harjutamise tulemusena aega täpselt nelikümmend viis sekundit. Siis pööras ta liha ümber, nõristas pisut marinaadi söestunud poolele ja laulis uuesti. Seekord ta pööras liha kümneks sekundiks, valas uuesti marinaadi, ja siis veel kümneks sekundiks.”
Ent kus on kriminaalne stoori? On täiesti olemas, sulandudes St Denis’ kogukonnaga kokku – mõrvatud on Põhja-Aafrika päritolu lugupeetud perekonnapea ja tema rinnale lõigatud svastika. Sealtmaalt hakatakse lahti kiskuma vanemaid ja värskemaid haavu: kes teises ilmasõjas kelle poolel võitles, kas sisserändajad saavad olla prantslased, mis on ülim, kas kogukond või seadused...
Tõesti, suurepärane elustiili-kogukonna krimiromaan, kus leidub pisut armastust, kuhjaga tundeid ja Prantsuse väikelinna elu. Aga... Esiteks: ärge pange raamtule pealkirja, nagu oleks tegu järjekordse briti mugavuskrimkaga. Ei ole! Originaaltiitel on „Bruno, politseiülem” ja see ütleb palju enam. Teiseks: kujundage kaas eriliseks, sest see raamat on eriline. Kolmandaks: paluks järgmist Bruno juhtumit võimalikult kiiresti, sest neid on tänaseks kirjutet juba 17. Neljandaks: krimkafännid, lugege ja soovitage raamatut ka neile, kellele krimikirjandus huvi ei paku, küll aga elustiililood. Viiendaks: kogukond peaks olema Eestiski püha.
