RAAMATUBLOGI: Näljamängud enne Katniss Everdeeni
Kui oled loonud midagi väga head, siis oleks patt seda mitte laiendada. Suzanne Collins lõi Näljamängud – ringkondade laste annuaalsed lahingud elu ja surma peale – mille publik aplausiga vastu võttis. „Näljamängud” sai järjed „Lahvatab leek” ja „Pilapasknäär” ja oligi kõik.
Kui tõde tunnistada, siis „Näljamängude” järjed olid kesisemad, aga siiski suurepärased, sest süžee on põnev, peategelane Katniss Everdeen sümpaatne ja lood põnevalt lahti kirjutatud.
Triloogia viimasest osast oli kulunud kümne aasta kanti, kui Collinsil sõrmed taas sügelema hakkasid. Mõistagi olid daami taskud raha täis, aga kirjanik kirjutab seetõttu, et teisiti ta ei saa. Jah, Collins on avaldanud ka lasteraamatuid, ent ülemäära tuntust need ei pälvinud. Seega tuli naasta tuute juurde, mis müüb või õigemini publikule peale läheb.
Kui meenutada legende, siis ka Isaac Asimov planeeris Asumi saagat triloogiana, kuid rahva palaval nõudmisel kirjutas esmalt veel kaks Asumi tulevikku vaatavat raamatut ning sööstis siis korraks teosega „Enne Asumit” minevikku.
Collins otsustas erinevalt ulmekirjanduse suurmeistrist kohe ajas tagasi minna. „Laululindude ja madude ballaad” kirjeldab 10. Näljamänge, kui tegu polnud veel suure showga ning, nagu selgus, ei teadnud vaesuses virelevad ringkonnad sündmusest suurt midagi, sest telereid oli vähestel, kui üldse. Ainus sündmus nende jaoks oli tribuutide valimine – poiss ja tüdruk lahkusid ega enamasti naasnud, sest võitjaid sai olla vaid üks.
Niisiis Kapitoolium, maa valitseja. Esmakordselt määratakse tribuutidele juhendajad, tudengid. 18-aastasel Coriolanus Snowl on alles vaid näärikas nimi, sest perekond sattus juba ammu raskuste küüsi, rikkust enam pole, ähvardab hoopis vaesus. Ent kui tema tribuut võidaks, oleks kunagine hiilgus taastatud. Aga...
Coriolanusele määratakse naeruväärne tribuut, kõige kehvema, 12 ringkonna tüdruk Lucy Gray Baird, covey, imeilusa häälega südamlikke laule esitav rändmuusik. Võida sa säärasega... Ent Lucy Grays peitub midagi enamat, ta on sitke, nutikas ja mis peamine: ellujääja. Ning sama võib öelda ka Coriolanuse kohta. Ehk siis teineteist vääriv paar, kaks noort inimest rängas ja räiges võitluses ellujäämise nimel...
Näljamängude neljas osa on jaganud kriitikud kahte leeri, ühed teevad raamatut maha, teised tõstavad kõrgustesse. Esimesed kurdavad, et loos palju filosoofiat ja tausta, kuid vähe verd. Teised kiidavad, et loos palju filosoofiat ja tausta, kuid vähe verd.
Siinkohal tuleks liituda kiitjatega. Jah, nagu suurte ajalehtede arvustused ütlevad, avab Collins „Laululindude ja madude ballaadis” kenasti sõpruse ja reetmise, rõhumise ja rõhutavate hingeelu ning heidab valgust Kapitooliumi ja Näljamängude ajalukku, tungides tema enda loodud tumeda maailma sügavustesse. Aplaus.
